Inglise multiinstrumentalisti Duke Garwoodi nimi pole Eestimaa melomaanidele tõenäoliselt eriti tuntud, hoolimata sellest, et mehel on seljataga juba neli eelnevat kauamängivat ja eluaastaid 45.

Tema nime meeldejätmisele aitab muusikale lisaks kaasa ehk ka seoste loomine – ta on teinud koostööd selliste tuntud tegijatega nagu The Orb (90ndate alguses singlil „Perpetual Dawn”) ning Mark Lanegan, kellega koos valmis 2013. aastal LP „Black Pudding”. Siiski ei maksa luua nende „sõprade” põhjal eelarvamusi sellest, kuidas võiks Garwood kõlada aastal 2015.

Kes tahab mugavalt „Heavy Love’i” paika panna, võib öelda, et tegu on alternatiivrokiga, mis on veits kantri, aga mõistlikkuse piires (nagu Townes Van Zandt). Kultiveeritud muusikamaitsega indie-sõprade meeleheaks on plaat aeglasevõitu, raskesti tabatavate sõnadega ja klišeevaba. The Guardiani muusikakriitik Tim Jonze on Garwoodi kohta öelnud: „Garwood manages to make sounding like Bono seem impressively soulful.” („Garwood muudab Bono moodi kõlamise imetlusväärselt hingestatuks.”) Selle vastu ei saa vaielda – tundub, et bonolikkus seguneb Tom Waitsiga ja tulemuseks on ambientne atmosfääriline bluus.

Samas võib asju keerulisemaks teha. Lisaks alternatiivkantri elemendile sisaldab „Heavy Love” märkimisväärset annust mürarokki ja vana kooli bluusi, eriti lüürika tasandil – kuulakem kas või LP kõige „rütmikamat” lugu „Snake Man” või magushapult apokalüptilist pala „Roses”. Nende vahele jääv „Suppertime in Hell” on petliku nimega – see on plaadi helgeim laul ja võtab põgusalt pinged (pingestatus on üldse plaadi helikeele üks põhijooni!) maha ning on mõnes mõttes vajalik värske õhk neile, kes ei viitsi plaaditäit nukravõitu itkemist kuulata.

Albumi võluks on seda ühtseks tervikuks siduv kitarri loodud tagasihoidlikkus ja mõtlikkus. Helikeel on stiilselt minimalistlik. Esimesed kaks rada „Sometimes” ja nimilugu kätkevad ehk kõige enam plaadi kvintessentsi – kui need ei meeldi, ei soovita edasi kuulata. Kui meeldivad, siis tõenäoliselt on olemas õige häälestatus terve teose nautimiseks. Tapeedina „Heavy Love’i” kuulata ei maksa, sest see on veidi ärev ja mürane. Need, kes aga süüvida viitsivad, võivad saada sügava elamuse.