„Nagu mulle meeldib väga Põhjamaade Hirm, aga tean temast väga vähe… ” algab eesti hiphopi saidil ehh.ee foorumi alateema Mure>Põhjamaade Hirm. Minu jaoks on see seik kõike muud kui murettekitav, ent tunnuslikuks antud härra puhul võib seda pidada tõepoolest.

Dragan Volta taustadele on omane tundlik, nõtke ja intelligentne sämpling. Atmosfääriline, kerge ning valdavalt helge saund, mille soojuses ilmutab end ajuti kogu universumi kõledus. Nii lihtne ja puhas, et võib vaid ette kujutada kõiki neid rohkeid filtreid, läbi mille need biidid käima on pidanud.

Lihtsus ongi selle albumi üks põhikreedosid. Kirjeldatud seisundid on lihtsad ning piir reaalsuse ja unenäolisuse vahel pole mitte hägune, vaid sujuv. Sest kui „piirid on lahti” ja „mõtted on iseseisvad” („Pea on laiali otsas” & nimilugu „Mõtted on mujal”), siis on nii unenäod kui ka fantaasiad inimolemise loomulikuks jätkuks ning püüd füüsikat ja metafüüsikat lahus hoida kaotab oma aktuaalsuse. Põhjamaade Hirm kirjeldab seda üleminekut nii: „Lasen lahti oksast / mille küljes olen rippund.”

Sageli kohtame taevassetõusu (mis minu kujutlustes haakub küll paraku hoopis purjuspäi lamades silmade sulgemisega) ning kogu oleva hingestatust, milles „puud tõusevad taeva / õhk liigub nende vahel / ja päiksel pole aega puhata” („Puud tõusevad taeva”). Vahepeal toimub liikumine mittemõõdetavast reaalsusest tuttavatesse laiuskraadidesse. Siin räägib riimimeister subkultuursest olemisest, oma kodukandist Kalamajast ning kõnelemata ei saa jätta ka naistest, või õigemini sellest ühest, kelle kohta ütleb PH järgmist: „Mida rohkem teda on / seda rohkem probleeme“ („Teener” koos J.O.C.-ga). Albumi juures, mis sedavõrd tarmukalt avarustesse zoom’ib ning kus hinnanguid antakse vähe, mõjub suisa nugateravalt sõna „eit”, mida jutustaja oma armastatu ning piinaja kohta pruugib. Siin loos on albumi üldine põksumine ja kulg hetkeks häiritud, siin lajatab füüsiline-meeleline maailm end kogu täiega meie jutustajale peale ning teeb temast haavatava ning ligipääsetava noore mehe. Mis on suisa hädavajalik, et me saaksime uskuda, et meiega sel plaadil ülepea inimolend kõneleb.

Plaadil teeb kaasa palju vägevaid, las ma nüüd loetlen: Magnum P, Reket, J.O.C., Chalice, DJ Kayot ja Lauri Täht. Muide, koostöölugu J.O.C.-ga, „Lähedal“, tõi DVPHle EHHi aastahääletusel 2012. aasta parima räpiloo tiitli.

Väino Õuna tehtud imeilus kaanekujundus tekitab aga soovi seda plaati vinüülile pressituna käes hoida. Tõesti, mehed, tehke ikka vinüülile kah!

Jumalik, inimlik, loomulik. See kraam niipea ei aegu.