Kui ma DVPH uue plaadi käsimüügile jõudsin, oli järjekord juba mitmemeetrine – nõudlus oli suur vaatamata sellele, et albumit ennast polnud võimalik kusagilt varem kuulata. Justkui põrsas kotis, aga usaldus Dragan Volta ja Põhjamaade Hirmu kvaliteedi vastu on fännide seas ilmselgelt suur.

Mis DVPH sümpaatseks teeb ja sellelt albumilt ka tugevalt välja kostab, on see, et tegemist on kahe andeka muusiku võrdväärse koostööga. Enamike hiphopiartistide puhul on räppari nimi suurelt kaanel ja taustade autorite koht väikselt tagaküljel sulgudes. Esimesest räägivad kõik ja teistest ainult lähemad asjatundjad. DVPH puhul on aga esiplaanil mõlemad osapooled – kumbki räägib oma isikupärast lugu, aga kohtudes võrdub 1+1 vähemalt neli.

DV biidid on uuel albumil mahlasemad ja elujõulisemad, vähem sünged ja rohkem positiivsest energiast pakatamas. Varasemaga võrreldes küll ehk klassikalisemad ja veidi vähem eksperimenteerivad, kuid siiski DVle omases nihkes („võngume reaalse ja art hop’i vahel”) ning mõnest loost võiks vabalt instrumentaalversiooni välja anda (näiteks „Natuke veel” või „Punane telefon”). PH olek on aga rahulikum, laul mõnusalt laisk, teemad argisemad ja keerulisi sõnamänge vähem. Kuid just siis, kui jõuad mõelda, et poisid vist käivadki vanusega kaasas ning on astunud uutele maharahunenud radadele, tuleb „Pikk laud” ja PH lajatab sulle toore jõuga energiliselt näkku – aga see ülbus on küpsem ja elukogenum.

Keegi ütles, et uus album pole eelmisega võrreldes piisavalt ambitsioonikas, aga ma vaidleksin vastu. Kui eelmine võis võita kriitikute südamed, pakkudes nende jaoks midagi värsket ja teistsugust, siis „Natuke veel” on seadnud minu kõrvus palju kõrgema sihi – minna korda oma sõpradele ja fännidele. Sellele suurele kogukonnale, kes ei nõua alati midagi totaalselt uut, vaid selle ühe tunde äratundmist – „see siin on lihtne / paneb südame põksuma / me kõik ühel liinil”. Kõik need ühised seiklused, huumor ja iroonia, positiivsus ja hea energia siin albumil – see on tribuut hõumidele. Lugu „Karavan” kuulates meenub üks samanimeline DVPH kontsert KuKus, kus vanemad prouad imestunud nägudega ringi käisid, pärides, et ei tea, millal see Karl Madis ka lavale tuleb?