Kui kunagi on üldse olnud räpipunte, millesse kuulumine vanematele head meelt valmistab, siis kindlasti ei ole selleks Odd Future. Eriti kui su ema on õigusteaduse professor ja isa luuletaja ning su 15-aastaselt tehtud esimene mixtape sisaldab laulu nimega „epaR”. Earl Sweatshirti vanemad reageerisid sellele kõigele nii nagu muretsevad pered muiste: saatsid Earli kõigist pahedest eemale Samoasse poiste erikooli ümber kasvama.

Eelmise aasta alguses anti 18-aastaseks saanud Earlile lahke luba USA pinnale naasta ja räpisõbrad hakkasid ootama pingsalt Odd Future’i imelapse debüütalbumit. Esimesed märgid olid lootustandvad: Odd Future’i „Oldie” ja Frank Oceani „Super Rich Kidsi” peal oli Earl veelgi kavalam, laisem ja parem kui varem.

Seega pole ime, et Earlilt verinoorena otseteed hiphopi klassikavaramusse lendavat plaati oodati – midagi sarnast, nagu Nas kunagi „Illmaticuga” korda saatis. „Doris” on aga plaat nagu plaat ikka: mõned lood jäävad, mõned hajuvad üsna pea suure kapuutsiga unustusehõlma, aga millegi suurema ja läbimõelduma ootus säilib. Tähelepanuväärne on aga see, kui aeglane album „Doris” on. Earlil pole mitte kuhugi kiiret. Ta kogub kuulajad hoopis enda ümber istuma ja jutustab neile lugusid, mis on kohati pigem spoken word kui noore vihase mehe räpp. Samas pole Earl olnud kunagi klannikaaslase Tyler, The Creatori stiilis agressiivne, pigem on ta introspektiivne kõrvaltvaataja.

Senikaua kuni Earl veel suuremaks ja küpsemaks kasvab ning lugudele rohkem liha ümber kasvatab, tuleks panna albumilt „Doris” kõrva taha näiteks pähe pesa rajava klaveriga „Chum” ja „Sunday”, mille Earl koos Frank Oceaniga nii tülpinult kurvaks muudab, et Frank Oceani mullune plaat tundub vaat et entusiastlik. Free Earl!