Bluus, mõtlen ma. Sest avalugu on „Alentejo Blues”. Helikeelelt pole sel palal ega albumi teistelgi küll suurt midagi bluusitraditsiooniga pistmist – kõik siin on veel sillerdavam, unenäolisem ja animafilmilikum kui Edmund Hõbe (või varasema artistinimega Multiphonic Rodenti) senistel omaüllituslikel helikandjatel. Aga ometi, sõnades on bluusilikku ängi, üksildust, nukrust kommunikatsioonihäire pärast. Just „häire”, mitte „häirete” – midagi põhjapanevalt iseloomulikku on ses pidetustundes, mille kogemist Hõbe arvustajad siiani üsna üksmeelselt on möönnud.

Edmund Hõbe on seni nonde kriitiliste nõutuksjäämiste üle omapoolse nõutusega kurtnud, aga „Art Disease” kätkeb mingit toonimuutust. Kõike seni ette heidetut saab mitte ainult rohkem, vaid ka võiduka (enese)irooniaga – „jah, olen just selline ja palju enam, kui arvate (kuigi te ise ka ei saa aru, mis ma selline olen!)”. Võimendunud on pinged puhtakõlalisuse ja kodusaundi, meloodiataotluste ja -hargnevuste, hääleulatuslike ambitsioonide ja helistikunihete vahel, aga nende koostoime on helge ja sundimatu, nii et patt on neid „pingeiks” nimetadagi. EH isevärki aktsent ja rõhuasetuste valimine lauldes – mitte ainult võõrkeeltes, vaid ka eesti keeles! – on kui tulnukamask, mis karikeerib tegelikku ja sügavamat eksistentsiaalset tulnukatunnet, ent mõjub nõnda osana rituaalsest etendusest, mitte pelga klounaadina (nagu mõne teise aktsendiga veiderdaja puhul).

Ja mulle isiklikult on sümpaatne, kuidas tema muidu mõneti liigagi turvaliselt progeretrolisse heliuitlemisse on sugenenud 4/4 eurodiskobiiti („Transition”) või eleegilist haussigi („Kulunud kere”)… Ehk pakubki sellesse rituaali tantsu lisamine võimalust kommunikatsioonihäire ületamiseks? Või hoopis võimalust ülendada toda häiret veel kummastavamaks kogemuseks?