Mäletan, kuidas üritasin kunagi üht Slayeri albumit arvustada. Kui bänd annab konstantselt välja ühte ja sama albumit, on arvustust ka fännina raske kirja panna. Hea on ikka arvustada albumeid, mis eelmisest erinevad ja mille puhul tekib eelmisega mõnus võrdlusmoment. Korduvate motiividega on ka Electric Wizard, kes leidsid ühel hetkel oma soovitud punkti ja ei lahku sealt vast iialgi.

Mis punktis Electric Wizard siis on? Ikka selles vanas heas musta maagia, kuuekümnendate tumedama psühhedeelia ning surmakummardamise punktis. Eks selle „Time To Die” albumiga oli ka üsna selge, mida kuulaja sealt leida võib. Selles mõttes on EW hea ning turvaline – tean, mida sealt saan ja nad annavad kamaluga.

Lugude temaatika on eluvaenulik, ekstreemselt misantroopne ja põhimõtteliselt täis puhast negatiivsust. Selles plaanis on album teistest ekstreemsem, kuigi muusikatempo voolab endiselt pigina. Aaaaaaeglane ja moonutatud, lindistatud seitsmekümnendate stuudiotehnikaga. 2004. aasta „Dopethrone” oma sügava vibratsiooniga meeldis rohkem, olles kuula-õigete-kõlaritega-ja-aknad-klirisevad-ja-värisevad-sügav. Kõige ligipääsetavam EW album on aga siiski „Witchcult Today” (2007), mille lugudel on teatud funk’i elemendid ja mõnus gruuv.

EW kõlab pilves peaga palju paremini, sest sellises konditsioonis on bändiliikmed selle ka lindistanud. Korraga tuleb peale nii palju pimedust. Liikmed ise oleksid küllap rahul, kui keegi nende muusikat kuulates psühhoosi satuks. Selline suhtumine on väga mässumeelne ja võiks öelda, et suisa mäss inimkonna vastu. Ent kui lähemale minna, selgub, et nad on hoopis õrna hingega ja ei suuda taluda ühiskonna silmakirjalikkust ja kuritegusid ning soovivad lahendusena puhast hävingut. Sealt ka too nihilismielement.

Tavaline on uue albumi väljatuleku puhul see, et seda tembeldatakse kas väga nõrgaks või väga tugevaks. Raskemuusikakuulajad on väga kindla visiooniga ses osas, milline nende lemmikbänd peaks olema ja kuidas kõlama. Fännid on see kultus, millest ja kellele EW laulab. Nišimuusikakuulajatele ütleb EW seekord, et surge lõpuks ära. Muidugi käib ka see nihilismi juurde, et ei tohiks vast kedagi fännata. No ei tohiks ju millestki hoolida. Samas – siis võiks Electric Wizard valmistada hoopis fänne võõrandava biitlite kaveralbumi ja kõik põhimõtteliselt õhku lasta. Kui vaid!

Noppisin sellelt albumilt paar catchy’mat lugu välja, ehk ajapikku kõlavad ka ülejäänud lood paremini. „Time To Die” meeldib mulle rohkem kontseptuaalse kunstiteose kui muusikaalbumina. Suhtumine meeldib, nägemus ja käitumine ka. Üldiselt valib EW uute albumite tarvis ka natuke teise temaatika, või on bändi liikmeskonna muutus kaasa toonud natukene uue saundi. Kultuse liikmena ootan tagasi seda „Witchcult Today” gruuvi. Muidu aga – 666.