Kui eelmisel sügisel Kultuurikatlas toimunud Stalker Festivali kavast lugesin, et esmakordselt astuvad koos lavale Talis Paide ja Andres Lõo, olin kohe intrigeeritud. Ühest küljest oli see nii üllatav, sest mehi isiklikult lähedalt tundmata ei osanud ma sellist koostööd oodatagi. Teisalt pidin taaskord nentima, et kui on üliandekaid inimesi, siis tavaliselt leiavad nad ka tee teineteise juurde.

Tollases esinemises oli minu jaoks väga sümpaatset sügavat bassi, 80ndate sündibiite, murtud rütme ja sellist vokaali, mis lihtsalt põlved nõrgaks teeb. Seda rida on mehed õnneks jätkanud ning aasta hiljem on Faun Racket saanud oma muusika lummatud fännide hooandmise kaasabil lausa vinüülplaadile.

„Enter Projector” on suurepärane album, kui sa naudid näiteks öises linnas auto või rattaga rahulikult ringisõitmist ja mööduvate tulede jälgimist. Nad on muidugi ise ka öelnud, et selleks muusikaks on linnahääled ja südamesõbralik biit. Aga täpselt nii ongi. See, et Andres ja Talis on mõlemad pikaajalise ja kirju kogemusega muusikud, on siin väga hästi tunda – nad on eelnevalt oma erinevates projektides juba kõikvõimalikke asju katsetanud ja proovinud ning teavad, mida nad teevad. Ja teevad seda enesekindlalt ja kvaliteetselt. Mõlema mehe käekiri on tugevalt tunda ja kohati tundub, et nad ajavadki täiesti iseseisvalt oma rida, aga midagi tiksub neis nii ühes rütmis, et kaks asja jooksevad kokku saades nii ideaalselt ühte. Ma olen praeguseks Faun Racketit vähemalt 4–5 korda live’is näinud ja need on olnud lummavad nii kõrvadele kui silmadele – tüübid ilmselgelt siiralt naudivad seda, millega nad tegelevad. Krutivad mõnuga nuppe, keeravad bassi juurde ja katsetavad kuulajate piire, improviseerivad, jämmivad, klõbistavad võidu sündiklahvidel. Just see elegantselt lohakas improvisatsioonilisus on asi, mida ma ei osanud nende albumilt oodata, aga see on ka siin täitsa olemas. Minu süda tuksub hetkel kõige rohkem „Even Rome’i” biidis ja see on nii hea.