Francisco López on üks maailma tunnustatuimaid välihelikunstnikke (field recording artist). Tema helide allikas on reeglina teadmata ja neid on tundmatuseni moonutatud. On mingi hääl ja kõik. Mõned neist töödest on jõhker ja toores müra. Teised jälle peaaegu puhas vaikus – vaid korraks kostub vaevukuuldavaid, tihti bassiseid krõbinaid-kobinaid. Käesolev plaat on umbes seitsme tunni pikkune audio-DVD-kogumik, mis koondab just Lópeze vaiksemaid töid, pikim neist kolme tunni pikkune.

Nagu paljud tänapäeva lääne inimesed, olen ka mina pikkade aastate jooksul kohutavates kogustes muusikat kuulanud. Mõnikord tekib sellest küllastumus. Ka Valdur Mikita kirjutab oma „Lingvistilises metsas”, et meie ümber on liiga palju kultuuri – raamatuid, filme, laule, teatrietendusi. Mikita peab silmas seda, et liiga palju on abstraktseid, vahendatud kujutlusmaailmu, ning tänapäeva inimesel oleks vaja enam meelelist, aistilist, abstraheeriva mõistuse eelset, füüsilist, „metsikut” kogemust. Muusika võib üldse kuulamata jätta. Ent võib ka kuulata Lópeze käesolevat „vaikusekogumikku”. Seda võib teha nii, nagu López ise soovitab: äärmisel määral keskendudes ja igasugust kõrvalist müra minimeerides. Kuid ka viisil, millega maestro võib-olla ise ei nõustuks, aga mida mina väga tihti kasutan: just nõnda, et ümbritsevad olmehelid segunevad Lópeze omadega. Tekkinud kõlaruumis on keeruline vahet teha, kas valdavalt madalsageduslikud helid tulevad kuskilt väljast või teie kõlaritest. Nii jääte oma füüsilisse keskkonda hõlmatuks – mitte ei eraldu sellest, nagu eeldab suurem hulk tänapäevast kultuurikogemust –, kuid sellesse keskkonda tekivad pretsedenditult väiksed ja diskreetsed lisaühendused ja -uksekesed, mis seovad teid ja teie ümbrust millegi palju suurema, kõnekama ja tabamatumaga, kui te esimese hooga oskaksite tähele panna.

Igatahes on tegemist nauditava plaadiga. Isegi välihelikunsti kummalises maailmas on Lópeze looming väga omanäoline, kordumatu ja selgelt äratuntav.