Andrew Hungi ja Benjamin Poweri ideedesulamist tekkinud bändi Fuck Buttons eelmiseid kauamängivaid „Street Horrrsing” ja „Tarot Sport” on nimetatud helisid väänava tumeda vundamendi ning sinna peale ehitatud helgemate meloodiakildude poolest ideaalseteks maailmalõpu eelpeo soundtrack’ideks.

Albumiga „Slow Focus” jõuab Fuck Buttons tolle peo agoonia- ja ekstaasisegusesse lõppfaasi: enamik varasematelt plaatidelt läbi käinud heledatest laikudest on maha lihvitud ning müravalangud kõlavad jõulisemalt ja süngemalt kui kunagi varem. „Brainfreeze” avab plaadi agressiivsete trummidega, mis segunevad tasaste paranoiavilksatustega, sulavad kriiskavatesse sündikäikudesse ning plahvatavad lõpuks rahutuks müratormiks, käivitades peas eelmistele albumitele omaselt filmilikke stsenaariume. „Prince’s Prize’iga” annab duo plaadile kõige tantsitavama obaduse, tuues mängu selge vibaleva sündigruuvi ning sööstes seejärel „Stalkeriga” täiskäigul eesootava apokalüpsise poole. Epiloog „Hidden Xs” kasvab oma 10-minutilise kestuse jooksul eepiliseks helieksplosiooniks, millest ehedamat ekvivalenti valgusele tunneli lõpus otsida ei oskakski. Ainus fraas, mis selle loo tipphetkeks ühte punkti naelutatud pilgu saateks üle mu huulte suudab tulla, on „täitsa lõpp”. Üsnagi eufooriliste tunnete seas leidub albumil „Slow Focus” ka hetki, kus üksteise otsa laotud kihid end väsitavalt kordama hakkavad – seda lugudes „Sentients” ja „The Red Wing”. Viimane hakkab kõrva küll värske saundiga, aga mingil hetkel unustab bänd hiphopimaigulise biidi lihtsalt loop’ima ning jääb seda mitmeks üksluiseks minutiks mürakurikaga materdama.

„Slow Focuse” kuulamisel jooksevad peas pildid, mis muutuvad kohati hektiliseks nagu pidu keset „Matrix III” lõpustseene, kus plahvatused ja metallirahe toimuva hoomamise võimatuks muudavad. Sellest hoolimata kõrguvad paljude helide kohal jõud, ilu ja progress, mis tahavad viia adrenaliini kõrgemale, kui see tõusta jõuab. Sellise muusika saatel võtaks maailmalõpu vastu küll.