Galvanic Elephants üllatas mind meeldivalt juba oma esimese, varsti pea neli aastat tagasi ilmunud käraka-kakluse looga „Rum Rumble”. Eks see logises nii ühest kui teisest kohast, aga selles tantsulises indie-rokis, mida grupeering teha küttis, leidus toorest jõudu ja midagi rohkemat kui järjekordse ühe-hiti-sündroomi all kannatava bändi tunnusjooni.

Algne skepsis oli siiski visa kaduma ning alles pärast EP „B Side” ilmumist ja looga „It’s Only Cool to Watch the Rain Through a Window” oma tõsisemat palet näidanuna võis öelda, et neil noormeestel on muusikamaailma asja rohkem kui küll.

„Mosaicil” on jätkatud selles samas, viimati nimetatud loo vaimus, aga seekord on kogu produkt korralikult küpseda saanud ‒ mingit indie-ila need härrad juba ei tooda. Tantsulisemate lugude kohal hõljub mõnusalt sünge melanhooliapilv ja eriti tahaks esile tõsta „We Are Togetherit”, mille taskulambina pimedusse näitav meloodia ja sõnad „…gravel might just scratch the leather” mul juba mitu päeva haamrina peas taovad. Roki kõrvale on krabatud fragmente näiteks trip hop’ist, mille suitsuses ja laisas meeleolus on pandud voolama „Pawns in a Line”. „Napoleon” tiksub pisut isegi trummi ja bassi taktis ning „Fluorescent Lights” sulistab kuskil chillwave’i sillerdavates vetes. Mitmekülgsust ja avastamist on siin igatahes kuhjaga. Võtkem näiteks mosaiigi kõige ilusama tüki „Reversed” tagurpidi keeratud vokaali või võimsa, justkui hommikuses udus salvestatud pala „Idée Fixe”. Peale selle näitavad need lood, et bänd suudab lisaks jala tatsuma panemisele edukalt ka aeglaseid viisijuppe kirjutada.

Kui Galvanic Elephantsi läidetud säde ühel hetkel mõne tähtsa kõrva läheduses lahvatab, müttab see bänd juba varsti, kummikud jalas, Glastonbury backstage’i poole. Tundub, et need stuudios nositud saiakesed ning bändi ja produtsendi kaotatud närvirakud läksid ikka täiega asja ette.