Plaadiarvustus: Hot Coins – The Damage Is Done (Sonar Kollektiv, 2013)
Lugemisaeg 2 minDaniel „Danny” Berman (artistinimega Red Rack’em) on hetkel Berliinis resideeruv šoti päritolu produtsent ja DJ, kes salvestab oma väikses stuudios iganädalast peaasjalikult kaasaegsele klubi- ja tantsumuusikale pühendatud omaalgatuslikku raadiosaadet „Smugglers Inn”.
Tema plaadimärgi Bergerac alt on ilmunud neli EP-d – kuidagi on juhtunud nii, et need vinüülid on mulle erinevates Euroopa plaadipoodides näppu jäänud ja endale mu settides suhteliselt vankumatult kindla koha leidnud. Tuleb tunnistada, et ma ei avastanud Bergeraci leibelit päris juhuslikult – pisut rohkem kui aasta tagasi esines Red Rack’em Mutant Discol, kuhu Raul Saaremets, kellega nad juba pikaaegsed ja head sõbrad on, oli ta taas külla esinema kutsunud. Tutvusime Tartus Kink Konki backstage’is ja tänavusel Tallinn Music Weekil kohtusime taas – leppisime kokku, et näeme järgmisel päeval hotelli lobby’s, sest Danny mainis oma aasta alguses Sonar Kollektivi alt ilmunud plaati. Tuleb välja, et ta on veidi kurssi muutnud ja vahepeal bändi kokku pannud. Professionaalsetest džässmuusikutest koosnev Hot Coins ja 100% Danny enda produtseeritud materjalidest album „The Damage Is Done” on minu jaoks üllatus, sest erinevalt Bergeraci alt ilmunud track’idest, mille puhul on tegu vägagi jõuliste deep house’i ja techno mõjutustega klubimuusikaga, sisaldab Hot Coinsi esimene album peaasjalikult pungilikku funk’i ja džässilainetel võnkuvat popmuusikat. Tundub, et tegu on Daniel Bermani esimese tõsisema produtsendiprojektiga, mille kohta ma ei tahaks öelda safe, aga kindlasti on see oluliselt vähem nurgeline ja rafineeritud kui ta varasem looming. Võib öelda, et mõnes mõttes veidi laiemale publikule loodud projekt, kuid mõneti ka oma pehmema külje tunnistamine ehk selle koha pealt isegi mingist comfort zone’ist väljaastumine.
Ma ütleksin nii, et Hot Coinsi näol võiks olla tegu suuri festivalilavasid hõivava live-bändiga, aga teisalt loodaksin ma leida kollektiivi loomingust edaspidi salamisi ka rohkem muusika osas sellest nimetatud turvatsoonist väljaastumist – kuigi, tuleb tõdeda, et käesolev album on piisavalt kerge ja ei nõua kuulamiseks väga palju energiat, mistõttu see vahelduse mõttes ehk isegi päris elutervelt päeva käima lükkab.