Hot Kommunisti esimesed lood ilmusid erinevatel kogumikel juba 1997. aastal, aga sealt oli raske aimata sellist terviklikku nägemust kui see plaat. „21. sajandi kodu” ühene liigitamine pungiks – liikmed on ennekõike tuttavad mitmest tuntud eesti punkbändist, nagu JMKE ja Psychoterror – oleks väär ja on ilmselt ka selle plaadi mõistmise (või mõistmatuse) peamiseks põhjuseks, sest Hot Kommunisti debüüti peaks minu arvates kuulama hoopis teistel alustel.

Kui punk tundub mulle kogu anarhistlikust esteetikast hoolimata olevat muusikastiilina valdavalt meloodiapõhine, olgu need meloodiad nii lihtsad kui tahes, on Hot Kommunisti pulseerivaks südameks hoopis rütm, sünkoop, ning kasutusel on pigem ebakõlalised hüpnootilised kordused.

Meloodia murrab lõpuks välja neljanda loo „Meie röövime sinu laualt” refräänis, aga kohe naastakse kolepsühhedeelia valda, mille akordid meenutavad pigem Voivodi või Godfleshi kui midagi pungilikku. Kui, siis ehk postpunk, sest ei saa ma peast ka sellist bändi nagu Killing Joke (kas või näiteks „Võõrad” või „Pilvede all”).

Nimepildumisest võiks siinkohal ehk viitesüsteemina nii palju kasu olla, et kõik kolm seavad sarnaselt meloodia asemel esmatähtsaks mingisuguse häiriva dissonantsi. Samas on siinne tulemus ikkagi selgelt Hot Kommunisti enda oma ja postapokalüptiline vaib tekitab tahtmise minna seepi ja suhkrut kokku ostma. Kaheraudne üle õla, loomulikult.