Alates selleaastasest ülesastumisest Tallinn Music Weekil, mil Hando Jaksi juhitud I Wear* Experiment saali umbes 500 inimesega täitis ning end ilmselt nii mõnegi kuulaja ajukurdude vahele pressis, tundub, et tribüünilt nad enam lahkunud polegi. Bänd oskab end pidevalt püünel hoida ning ehitab jõudsalt tugevat identiteeti ja fännibaasi – popp metsloomagraafika, esinemine Positivusel ja EP-triloogia, millelt selle aasta lõpuks täismahus kate eemaldatakse.

Novembris ilmavalgust näinud „Crickets Empire II” on selle triloogia teine osa ja nädal aega kuulamist ei ole veel päris selgust toonud, mis emotsioone ma selle bändi suhtes tunnen. Mis mulle I Wear* Experimenti juures meeldib, on see, et nad ei aja taga seda trillallaa-trullallaa liigrõõmsa naisvokaali ja lo-fi kombot, mille vastu mul kunagi Best Coasti ja Vivian Girlsi buumi ajal allergia tekkis ja mida siin-seal uute, end indie– ja alternatiivmuusika siltidega märgistavate kollektiivide seas endiselt ette tuleb. I Wear* Experimentil on aga õnneks tagataskus mõnus melanhooliapinnas ning mahe vokaal, mis on, jumal tänatud, kõike muud kui roosa närimiskumm. Power’it ja tegutsemisindu on siin palju, ja kui aus olla, siis lugude „If You Are War Then I’ll Be All Surrender” ja „Fevering Gun” kütusega täidaks ilmselt isegi staadioneid. Teisest küljest kuulen ma siin „Push Stop & Pause Your Heartbeati” näitel üleliigset asjade üksteise otsa kuhjamist, mis erilise isikupära loomise asemel hoopis kogu torni kõikuma tahab lüüa. Heliväänutused, kajad ja liigselt keritud tempo loovad antud loo puhul rohkem kahju kui kasu.

Korralik popmuusika on see väljend, mille mina meelevaldselt I Wear* Experimentile templiga otsaette lööks. Hea kuulata, aga samas ei tea, kas nüüd nii, et kohe puudust paneb tundma. Omanäolisust ja piiride ületamist lisaks siia juurde, kuid miskipärast tekib vahepeal tunne, et see kolmik kirjutab kunagi veel uue „Sex on Fire’i”. Natuke tuleb neile siiski veel aega anda.