Ma ei oleks kunagi arvanud, et nullindad kunagi retroks muutuvad, aga näib, et näiteks festivalil Plink Plonk figureerinud generic indie jättis ka järgmisesse kümnendisse oma jälje. Jan Helsingi debüütalbum kõlab mitmes mõttes nagu aasta 2007 – see tähendab, et veidi tuttavalt. Sestap on „Kajalood” tõepoolest oma nime väärt – kaja ulatub tagasi sinna, kus indie veel natuke puhtama ja vähem elektroonilise varjundiga oli. Siin osutab sellele ilusalt ja meloodiliselt sisse lauldud nais- ja meesvokaal ning teistele instrumentidele, kaasa arvatud trummidele, peale pandud tugev reverb. Nii on plaadil unenäoline ja unistav maik.

Kõige selle valguses on Jan Helsingi album meeldivalt sügisese tunnetusega, kusjuures silmas on peetud Tallinna, mitte Tartu sügist. Vihma sajab, trammid, trollid ja bussid tuhisevad mööda ja klappides mängibki selle albumi teine pala „Sügis”. Samas on „Kajalugudes” ka midagi suvisele Eestimaale omast. Nii tulevad lauluga „Sünnipäev” pähe Mähe aedlinn ning punase sõstra morss, 1992. aasta Mazda 323F ja kollaseks võõbatud aialaud. See pala on kahtlemata kogu heliteose tugevaim – hoogne, haarav ja tantsuline. Võin julgelt väita, et kui 20 aasta pärast peaks Schillingul esinema tolleks ajaks juba legendi staatusesse tõusnud Jan Helsing, leidub lava ees endiselt noori inimesi, kes nõuavad lisalooks just „Sünnipäeva”.

Kauamängival omavad tähtsat osa ka Jan Kausi kirjutatud laulusõnad. Ta kasutab erinevaid poeetilisi võtteid ning mängib kohati suisa lapselike riimidega: suukeiser suur / õhuloss on sinu puur / suukeiser, kes muu / masin uus / koduks kuur. Selline tehnika võib mõnel pool natuke tüütavaks muutuda, kuid on arusaadav, et sõnade mõte on ju muusikaga harmoniseeruda. Ehk osutavad aina korduvad motiivid sellele, et plaadi puhul on tegu hoopis isemoodi luulekoguga?

Heli kajamiseks peab olema mingi pind, kust see tagasi kõlab, ja Jan Helsingil on selleks natuke nagu Piusa koobas (inimtekkeline, aga siiski väga ilus) või hoopis augustikuine meri (sügiseselt hall, aga veel suviselt soe), aga kui päris aus olla, siis on kõik esikteose laulud pisut sarnase saundiga.