Joel Tammiku album „Rajaleidja IIˮ on ambient-tekno vallast väljapõksunud teekond läbi raadiolainetest kubiseva roheluse.

Mul kulus selle plaadiga sõbrunemiseks üksjagu aega, ei tekkinud kohest teineteisemõistmist. Otsustasin olla kannatlik, kuulasin teda paar korda veel ning hakkasin märkama nüansse, varjundeid, tekstuuri ja kogu selle aparatuuri sügavamat iseloomu. Siiski, esmamulje oli häiriv: uduselt kumisev asjandus, millest ei osanud eriti midagi arvatagi. Pealiskaudsel kuulamisel võib plaat tunduda rutiinne ja kordav, ent tähelepanelikumalt süvenedes märkab alaliselt muutuvat helielustikku. Seega, kui saada üle esialgsest võõristusest ning juhatades oma tähelepanu rütmi jälgimiselt edasi helide peidetud mängule, võib leida end tegelikult päris põnevalt avastusretkelt.

Minu jaoks on tunne, mis seda plaati kuulates tekib, natuke sarnane atmosfääriga Tarkovski „Stalkerisˮ. Metsistunud rohelus, mis on täis traati ja betooni, ning eelaimdus mingist kahtlasest nähtamatust teadvusest. Selline õhustik näib olevat paljude helikunstnike taotlus… Disko mahajäetud loomaaias nähtamatutele loomadele.

Albumit läbiv rütm on nagu maapõue tuksumine, vahepeal esinevad metalsemad helid maalivad ette halli taevamaastiku. Ja see, mis maa ja taeva vahel toimub, jääb müsteeriumiks. Eks see ole ka rändaja enda teha. Selleks on tarvis natuke pusida, minna läbi võsa ja kuulatada – nagu mõtled, nõnda kuuled –, fantaasia ärgitamiseks on siin materjali küll, kuid kannatust on kindlasti vaja. Plaat on mõne loo puhul liigagi tummine ja tubane, tundub, nagu vajaks ta aeg-ajalt rohkem vabanemist ja õhku. Samas on küllaga ka palasid, milles tummise ja peene heli vaheline suhe on hõrk ning kujutluspiltidest tiine.

„Rajaleidja II” sobib inimestele, kel on huvi maastike ning muljete vastu, kes viitsivad süveneda ja kuulatada ning mõelda välja piltlugusid. Mõned palad võivad tunduda rutiinsed – kuulajapoolne vastutulelikkus ja kannatlikkus on kindlasti tervitatavad –, kuid üldiselt on seda plaati üsnagi huvitav avastada.