Tunnustatud filmilavastaja John Carpenteri isiklik debüütalbum on viimaks kättesaadav. N-ö friigižanrite meister alustas 70ndate keskpaigas ning lõi oma karjääri jooksul mitu imetlusväärselt stiilset ja mõjusat filmi, millest enamikule ta ise ka soundtrack’i komponeeris. Horror’i- ja sci-fi-suunitluse tõttu liigitub ta tavaliselt nn B-kategooriasse, ent igati kohaselt on mitmed ta linateostest omandanud kultusliku staatuse. Uue sajandiga jäi Carpenter filmimaailmast aina rohkem kõrvale ning teatas paari aasta eest täielikust tagasitõmbumisest, pühendudes ainult muusikale.

Õudus- ja ulmefilmide vastastikmõju 20. sajandi eksperimentaalsema muusikaga ei ole tühine. Dissonantne helikeel sobitus žanritega tabavalt, kuna võimaldas genereerida ja edastada võõrandumis-, isolatsiooni- ja õõvatunnet. Carpenter kasutas atonaalsete harmooniate ning pulseerivate rütmidega minimalistlikke elektroonilisi kompositsioone efektse pingekruvimise tehnikana. Üheks põhjuseks olid seejuures piiratud ressursid: noore Carpenteri oskus seisnes madalast eelarvest tingitud piirangute ületamises, et luua isikupäraselt stiliseeritud filmikeelt ja helipilti. Mõlemat iseloomustab nüansseeritus ja detailirikkus, isegi kui need elemendid tihtipeale märkamatuks jäävad.

Albumi võlu selles peitubki. „Lost Themes” on 48 minutit rütmilistest korduvustest palistatud õõvastava kõlaga atmosfäärilist soundscape’i, mida on vürtsitatud osavalt tillukeste, peaaegu tabamatute detailidega. Selline helimaastik sobitub kuidagi loomuomaselt visuaaliga kokku, mistõttu võib iga pala kuulaja peas selgeid kujutluspilte luua. Carpenteri minimalistlik ja piiratud instrumentatsioon on tema tugevus. Plaadi põhiosa moodustab äratuntavalt isikupärane pulseeriv süntesaatoritöö, kus domineerivad halvaendelised sündi-arpedžod ja aina kasvav pingestatus. Kõhe monotoonsem drone vaheldub siin õrnemate klaverimeloodiatega, seal käredama kitarririffiga, vahel aga lausa lõbusama arvutimängulise tooni või kumuleeruva eepilisusega. Neid korduvaid motiive sulatatakse õrnalt erinevate meeleolude ja variatsioonidega aina ümber – meetod, mis paneb refräänide nüansierinevusi märkama alles korduvatel kuulamistel.

„Lost Themes” on niisiis hilisõhtuhämaruse õõvaline horror-ambient, mille üheksa pala moonduvad aegamisi üheks ühtlaseks tervikuks, mis viitab tagasi aastakümnete loomingule, jäädes siiski omanäoliseks. Kompositsioonid ei ürita varasemat lihtlabaselt taasluua, kuid neis sisalduvad tagasiviited lasevad kõlada režissööri filmitööde pahaendelisel toonil. See on muidugi kahetine asi. Helilooja justkui ikka ei pääse sisseharjunud soundtrack’ilikust struktuurist, ei pääse visuaalsuse jõulisest mõjust (ikka need horror’i või postapokalüpsise kujutluspildid). Carpenteri filmimuusika fännile võib „Lost Themes” tunduda veidi etteaimatav, tsipa liiga tuttav. Aga teisalt, võib-olla saabki siit täpipealt seda, mida oli vaja.