Minu jaoks on „Say Whaat?” postapokalüptilise maailma toode. Nagu ajalooentusiastid üritaksid taastada vanade salvestiste põhjal 20. sajandi popmuusikat. Mingid killud on koos, aga mõned on puudu. Valged alad täidetakse oletustega.

Afroameerika muusika kostab siin kohati läbi rootsi filtri, bluusimees laulab folkballaadi kellegi teise elust. Vahepeal etendatakse külma sõja aegset tuumapommihirmu. Meloodiad on ilusad ja turvalised, justkui üritaks aimata 20. sajandi Euroopa maitset. Kuid atmosfäär on ometi sünge, helid sünteetilised, signaal moonutatud. Nagu tulevikus ikka.

Kali Briisi jaoks võib see album olla aga omamoodi teraapilise toimega. Kuna selle kallal töötades ei seadnud ta esikohale võõrast kuulajat, on tema alateadvus saanud vabalt möllata ja erinevaid muusikalisi mõjutusi kokku kuhjata. Meenub Kurt Vonnegut, kes leidis „Tšempionide eines”, et puhta lehena alustamiseks tuleks kõik kummitavad ideed ja tegelased endast ühel hetkel välja kirjutada. Ja võib-olla aitaks pärast restart’i see, kui proovida kätt emakeelse eneseväljendusega, et vältida vigast inglise keelt, nagu „never didn’t get what I want” ja „you’re a one mean lady”.

Hoolimata sellest, et see on Kali Briisi album Kali Briisile, on see väga sõbralik ka välismaailma vastu. See muusika ei sunni ennast kuulama. Ta võib vabalt taustal mängida ja mitte häirida. Samas, kui sa sellesse süveneda tahad, siis on tal sulle küll ja küll rääkida. Kali Briisist peamiselt. Ning hoolimata sellest, et minu jaoks on tegemist ühtse tervikuga, leidsin ma siit ka ühe muus kontekstis töötava loo pealkirjaga „Slow It Down”. Kuna seda aga singlina välja pole antud (ei videot ega võimalust Soundcloudis kuulata), siis peate selle kuulamiseks vist ikkagi albumi ostma.