Liblika uus LP „Mothers’ Finest” algab suurejooneliselt. Kohe on aru saada, et meil on tegu massiivse, ent keeruka müramasinaga, mis töötab oma massile vaatamata nagu kellavärk.

Rütmisektsioon teeb algusest lõpuni tublit tööd ning rikkalikkus ja täpsus muudavad kuulamiskogemuse eriti nauditavaks. Ning samuti on meeldiv, kui muusika suudab väljendada mõnd lugu või stseeni. Liblika sound on kõnekas, kitarride meloodiad väljendusrikkad; harmooniad haaravad kuulaja tähelepanu oma nauditava teravusega, andes albumile teatava maalilise ja samas jutustava pitseri. Aga loomulikult on selle kõrval ka ohtralt metalset ja mõnusat müra.

Kuulates tekib tunne, nagu tuleks bänd muusikaga tuppa kaasa – instrumentide helid kostuvad vahetult ja kõlavad (heas mõttes) toorelt. Samas, vokaalid tunduvad tulevat just nagu hüüetena kusagilt soost; hüüetena, mis ootamatul kombel harmoneeruvad. Aga kõik see käib loomulikult asja juurde. Minu jaoks see on soomuusika, metsamuusika. Selles leidub seda nõidust, mida seostada igasugu soppidega, kuhu võsas kondamas käies sattuda võib. Kui neist kohtadest leida inimesi, siis tõenäoliselt oleksid need härrased, kes moodustavad Liblika.

Kui üldiselt kõlab „Mothers’ Finest” raskekoeliselt, leidub selles ka väga magusaid mõtlikke momente, mis lisavad teosele iseloomu ning annavad kuulajale õhku oma kujutlusvõime jaoks. Selles muusikas on olemas tasakaal, mis minu arvates muudab selle vägagi kvaliteetseks hõrgutiseks progressiivse ja psühhedeelse roki ning metal’i armastajatele. Ma rõõmustan, et sellist muusikat tehakse, ja soovin, et seda saadaks rohkem edu. Seega – kuulatagu!