Taani post-pungi bändist Iceage tuntud Elias Bender Rønnenfelti sooloprojekt Marching Church on jõudnud viie tegutsemisaasta jooksul kulmineeruda pöörasest noise rock’ist The Birthday Party aegse Nick Cave’i tumedat karva romantismini, mis ilmutas end juba Iceage’i kolmandal albumil „Plowing Into the Field of Love”.

Kantrimaigulisest pungist on samm kõrvale astutud ning asutud kompima souli ääremaid. Kopenhaageni kuulsa kontserdipaiga Mayhem järgi ristitud skeenest on erinevatel keel- ja puhkpillidel ning löökriistadel appi tulnud Kristian Emdal ja Anton Rothstein (Lower), Cæcilie Trier (Choir of Young Believers), Bo H. Hansen (Hand of Dust / Sexdrome) ja Frederikke Hoffmeier (Puce Mary).

Sõprade koostöö viljana sündinud avangardi poole kiskuv „This World Is Not Enough” vajab kannatlikku kõrva ja ehk ka pudelitäit punast veini. Tegemist on muusikaga, mis sobib eelkõige pimedasse tuppa, kus ärkab ellu Rønnenfelti pooluimas alter ego, kes lohistab sind koos endaga läbi emotsioonide kummituslike varemete. „King of Song”, kus mehe kriiskav ja lohakas vokaal lendab saksofoni saatel ülevoolava enesekindlusega nootidest mööda, toob meelde The Rolling Stonesi kunagise hiti „Sympathy for the Devil”, ühtlasi osutub see ka plaadi kaheksast palast kõige kuulajasõbralikumaks. LP tõeliseks alguspunktiks on aga armunäljast oietav esiksingel „Hungry for Love”, mis annab kätte suuna igatsuse ja valu poole. Roostes kellade saatel maadlevad „Your Father’s Eyes” ja „Up a Hill” agooniaga, mis hakkab pead langetama alles töötlusega Percy Sledge’i loost „The Dark End of the Street”. Kahetsust täis ballaad kannab albumi meeleolu edukalt lõpuni välja, mõjudes kui originaallooming.

Kahtlemata on Rønnenfelt tõestanud ennast selle väljaandega võimeka laulukirjutaja ja poeedina, kelle kaootilisele sarmile on raske vastu puigelda.