Vabandusega alustamine ei ole reeglina väljavabandatav, nii et olgu ülestunnistus, et Marten Kuninga muusika puhul on pea alati olnud keeruline oma suhet ja suhtumist sõnadesse vormistada, siin siis pigem lihtsalt teekonna algus ja ühtlasi kahest võimalikuna tunduvast algusest napilt etem. Teine sisaldaks märksõna „superstaar”, kuid sellest võiks nüüdseks juba ammu küllalt olla.

Jah, teekond. „Praktiline mees” ei tundu sihtpunktina, vaid sammu(de)na millegi suunas, mis võib-olla paistab kaugelt, aga võib-olla mitte. Kaarti ei ole, sest ümbruse vaatlemine on sellel teel sirgjoonelisest liikumisest olulisem. Kella ei ole, sest teepervel peatumine on päralejõudmisest tähtsam.

Õigupoolest on see ju ikka seesama teekond mis „Janul”, samm on muutunud aga veelgi kindlamaks. Veel vähem kostub Kuninga muusikast meeleheitlikku vajadust end tõestada, olgu siis endale või kellelegi teisele. See aeg on juba olnud, tehtud ja läinud, jäänud on tung teha seda, mida hing ja süda soovivad. Ja nende maitse tundub hea.

Tundub ülekohtune mõnd albumi paladest eraldi välja tuua. Ei toogi siis. „Janust” rohkem on tema järglane tervik, muretult, sisendavalt ja endasse haaravalt voogav ühtsus. Ning samas nii võluvalt lihtne. Sa ei pea teadma midagi Marten Kuningast, ja kui paratamatult tead, siis unustad ära. Kõik staarisaated, Kroonika ja Delfi paljastused ja Eplik2-tiitlid.

Albumi kümnes palas on muidugi oma osa neist kõigist, aga kuskil kaugel peidus. Siinne Marten Kuningas on kõigest sellest eemal ning kuskil ajast ja ruumist sõltumatuna hõljumas. Kas nii võiksid kõlada nullindatest mõjutatud 80ndad? Või hoopiski 60ndad?

„Praktiline mees” silte ei vaja. Klassikaliselt laulusõnadega täidetud vaheleht pudeneb käest. Need sõnad saavad tähenduse läbi esituse, läbi kõla. Sõnad, mis paberilt loetuna vahel õige pisut pelga trikitamise mulje võivad tekitada, sobivad muusikas täiuslikult kokku. See muusika võiks laulda telefoniraamatut või Windowsi kasutustingimusi, aga laulab hinge ja südant.