Plaadiarvustus: Mazzy Star – Seasons of Your Day (Rhymes of an Hour Records, 2013)
Lugemisaeg 2 minSeptembri lõpus tuli üheksakümnendatel hittlooga „Fade Into You” MTVs ja VH1s kuulsaks mängitud dream pop’i bänd Mazzy Star peale 17-aastast pausi välja oma neljanda stuudioalbumiga „Seasons of Your Day”.
California päritolu kooslus sai alguse 1989. aastal ansambli Opal lagunemisest, kui selle kitarrist David Roback alustas koostööd lauljatari Hope Sandovaliga. Kuigi bändis on ka teisi liikmeid, kes on küll aegade jooksul vahetunud, võib siiski öelda, et Mazzy Stari selgrooks on ikkagi kahtlemata Robacki ja Sandovali omavaheline sünergia. Tuntavalt ühemeheproduktsioonile ja kogu albumit ühendavale terviklikule kõlale annab essentsi Sandovali isikupärane vokaal, mis võiks kujuteldaval teljel paigutuda kuhugi Vanessa Paradis’ ja PJ Harvey vahepeale, kuid erinevalt Paradis’st on temas vähem lolitalikku võrgutajat ja samuti ei leidu Sandovalis sedavõrd harveylikku femme fatale’i. Kuuldavasti ongi Hope Sandoval pigem häbelik ja ei armasta väga rambivalgust – sellele eelistab ta hämaraid ja intiimsemaid keskkondi, mis loob omamoodi atmosfääri ka Mazzy Stari viimast albumit kuulates. Kohati võib sellist unenäolises udus ekslemise fetišeerimist taasavastada jätkuvalt ka kaasaegsetest muusikavooludest – võtame kas või kodumaiste juurtega Maria Minerva või Inga Copelandi.
Kui „Seasons of Your Day” ülejäänud lood jäävad pigem pehmemateks ja ühtlasemateks ning võivad tähelepanu hajumisel vaikselt ühte sulama hakata, siis üheks mu lemmikuks on saanud albumi viimane, pisut nurgelisem „Flying Low”, mille elektrikidra mõnusad bluusilikud rifid pea mõnusalt pöörlema panevad. Suupill lisab loole veel mingit tarantinolikku kauboivaibi, mille tõttu võiks see olla vabalt osa filmi „Death Proof” soundtrack’ist – ehk lõputul tolmusel teel kihutamiseks igati sobiv, isegi kui see saab teoks ainult meie eskapistlikes unenägudes.
Olgugi, et bändist pole peale 1996. aastat avalikkuses palju kuulda olnud, on grupp tegutsenud Robacki sõnul järjepidevalt. Ja seda põhjalikkust ja terviklikkust on ka albumilt kuulda – vastandudes täielikult n-ö kiirele mainstream muusikatööstusele, on selle asja taga elutöö ja isepärane hing, mille kauamängivus loodetavasti ajapikku täiesti uue tähenduse omandab.