„Algelistest katsetustest” on algul raske sotti saada. Suur osa sellest sulab kõrvus kokku üheks teknomassiks ja enam ei mäletagi, mis toimus alles lugu tagasi või sekund tagasi või…

Ja tehnika haarab vahepeal niimoodi võimust, et plaadi põhiinstrument – parmupill – kaob päris ära. Aga ei kurda ka, sest too helirännak läbi tundmatute (ja vahel päris veidrate) sageduste võlubki just selle isepäise ja jõulise olekuga. Ehk arusaadavamalt öeldes on põnev kuulata, kuidas muusik „teeb oma asja”.

Pärast juba päris mitmendat kuulamist hakkab „Algelised katsetused” aga oma potentsiaali näitama. Kuulen, kuidas „Ühendus” nõjatub meistrite Frippi ja Eno ambient’ile; näen, kuidas „Üle saamine” tantsib higises linasärgis kuskil Ida-Saksamaa reivil, kuidas „Tähetüdruk” hööritab end mõnes kahtlases Balkani klubis transsi, kuidas „Öösel linnahalli juures” röövivad tulnukad („Sisenemine” vaatab pealt) ning kuidas „Headaega aeg” kõige kogenuma ja zenimana muust plaadist eemal istub. Kõige vägevam katsetus on aga „Hommik draakonipesas”. See on lugu, mille kaheminutiline hoovõtt avaldab ehk rohkemgi muljet kui parmupilli ja tantsuga kulminatsioon. Selliseid kosmilise süntesaatoriga hommikuid tahaks isegi.

Ühesõnaga, „Algelised katsetused” on mõnusalt hull plaat, kindlasti mitte lihtne kuulamine. Selles on etno- ja folgialgeid, aga kaugel. Alles on jäänud vaid iidsed hõimukõlad. Ehk siis tegemist on 21. sajandi šamaanimuusikaga.