Mõneti intrigeeriv, aga kohalikke põrandaaluseid suminaid jälgides võib täheldada, et jõuliselt on tuure üles võtmas eesti etno-tekno muusikažanr. Erinevate folgifestivalidegi programmidest leiab juba mõnda aega päris tumedaid ja endassehaaravaid ööprogramme ning pole midagi vastuolulist ka selles, et teknot saab väga edukalt teha parmupilli ja šamaanitrummiga – Meisterjaan on selle ehe näide.

Kui üldiselt võib tantsumuusika erinevates žanrites märgata küll küllaldaselt viiteid folkloorile, siis Jaani lähenemine asjale on maalähedasem. Meeldivaks üllatuseks on see, et tema kiindumus parmupilli on põhjalik ning kõik muu ehitub ennekõike just selle instrumendi ümber kui vastupidi – see tähendab, et folkloori elemente pole kauamängival kasutatud dekoratiivsetena, vaid need on fundamentaalsed. Tegelikult võikski ju vaadata teknomuusika kultuuri kaasaja šamanismi nähtusena. Kohati mõjuvad Meisterjaani albumil küll mõned lood päkapikudiskona – näiteks „Bambusest laev” ja „Eluka püüdmine” –, aga kuivõrd 90ndate fetiš ei paista veel niipea vaibuvat, on see pigem isegi kergelt perversselt meeldiv üllatus kui etteheide. Samas „Danmoi süsteemi” ja „Tolmuse maailma” liidan häbenemata endagi suvistesse settidesse ja ei saa öelda, et lihtne on leida neid artiste, kes seda koduse põllureivi õiget atmosfääri tunnetada oskavad. Ilusates illusioonides mõjuvad veenvamalt ilma vokaalita lood, aga kokkuvõtteks julgen öelda, et Jaani teine sooloalbum on sellegipoolest üks põnevaimaid viimase aja kohalikke reliise ja soovitan soojalt kõigil muusikahuvilistel materjaliga tutvust teha. Muide, album on veebist tasuta allalaaditav, kuigi annetused artistile on oodatud.