Metsatöll on ammugi piisavalt suur fenomen, et neid ei saa ega tohigi ignoreerida, vaatamata sellele, mida mõni kultuurihuviline folk-metal’i lõbusast žanrist tegelikult arvata võib. Neil on märkimisväärne roll Eesti kultuurimaastikul, nii oma subkultuuri kui ka riigi esindajatena – eks arvatavasti ole tegemist kõige edukama metal-bändiga nii kodumaal kui võõrsil. Välismaale murda pole väike asi, isegi kaasajal, kui heliloomingu levitamine on teoreetiliselt kergemast kergem. Sellele lahingule on Metsatöllul kulunud viisteist aastat ning kuus kauamängivat, live-albumitest, koostööprojektidest ja kõigest muust rääkimata.

Ja nüüd pean tõdema, et Metsatöllu kõige parem album on jätkuvalt „Hiiekoda”, isegi pärast „Karjahundi” kuulamist. Värske heliteos koondab endas kõike seda toredat, mida Tölludelt oodata võiks: rütmi, rammu ja käredust. Kohal on teada-tuntud rahvalikud meloodiad ja instrumendid, folkloorist pärit motiivid ja tegelased, võitluslikud üleskutsed ja jõuline ühtlustunde loome, isegi mõnus huumor – alati ei saa end üleliia tõsiselt võtta. Värske teos on väheke kiirem ja kurjem, nagu viimasel paaril albumil kombeks, liikudes ikka keskmise perioodi progelikkusest taas esikplaadi ürgmürgli poole.

Kompositsioon on korralik, pillimäng oskuslik, produktsioon kõrgtasemel, kuid mõnede säravate hetkede (nt „Külmking”, „Lööme mesti”, „Surmamüür”, „Karjajuht”) kõrval on midagi taaskord puudu. See trend on jäänud „Iivakivi” järgselt kestma. Igal üllitisel on häid laule, kuid tervikus miski logiseb – enam ei leia üles pidevalt kaasakiskuvat-rebivat meeldejäävust. Kuulan „Karjahunti” korra-kaks ja viis ja kümme, kuid kui helid lakkavad… siis justkui poleks kuulanudki. Metsatöllu esimesed kolm albumit on ridamisi täis tõelisi „hitte”, mida mäletada ja hinnata seniajani. Ka hilisematest leiab mõned ning „Karjajuhist” paar juurde, kuid erakordse püsivuse, töökuse, terviklikkuse ja professionaalsuse kõrval on üldpildis lihtsalt värskusest vajaka. Sestap ongi lõpptulemuseks album, mis on hea, kuid mitte suurepärane.