Kes sellise nimega bändist nagu Micucu veel midagi ei tea, siis tegemist on Uku Kübara ja Mick Pedaja kolm aastat koos tegutsenud duoga, mis viljeleb post-rokise hoiakuga instrumentaalmuusikat. Kui tavaliselt maalib post-rokk minu jaoks silme ette üsnagi suurejoonelised pildid ja sobiks soundtrack’iks viikingite saagadele või purskavatele Islandi vulkaanidele, siis Micucu hõljub pigem tähtede vahel ja on kaasatud mingisse kosmilisse romanssi.

„Debuti” avaloo pealkiri ühtib skopolamiininimelise ravimiga, mille liigsel manustamisel kaovad väidetavalt tunnetus ja mälu. Tšehhoslovakkia salapolitsei olevat kasutanud seda omal ajal riigivastastelt ülestunnistuste kättesaamiseks, sest mingil hetkel kutsuti seda kõrvalnähtude tõttu tõeseerumiks. Sama kehtib justkui ka Micucu kohta. Kuigi nende „Scopolamine” ja sellele järgnev „Run” on albumi tugevaimad lood, milles kasutatakse kristalseid klaverikäike, kõrgustesse tõusvaid meloodiaid ja kajana tegutsevaid hääleseadeid, mille abil saaks iseenesest draamasisaldust ja kihte kasvatada, püsivad Micucus seletamatu positiivsus ja ausus, mille eemalelükkamisel võiks sealt kooruda veel suuremaid kunstiteoseid. Kogu tõde laotatakse kohe kuulaja ette, ehkki kõrv ootaks rohkem avastamisrõõmu. Ma ju kuulen, et tüüpidel on jumala hea muusikakirjutamissoon ja üksteise järel pannakse ritta head ja ilusat sound’i, kuid kohati minnakse selle ilu ja headusega pisut üle piiri ehk muututakse läägeks („Fearless Tree”) ja keskteemaiguliseks („Disko”).

Vale oleks väita, et Micucu kohalikul tasandil silma ei paista – oma kõla ja kaasahaaravus on neil täiesti olemas, kuigi loodan, et tulevikus tuleb see veel rohkem esile ja julgeb endasse peita rohkem lahtimuukimist nõudvaid nüansse. Ehk sünnib siit nurkade lihvimata jätmisel isegi Eesti oma M83?