Vahel on nõnda, et mõni toode võlub juba enne, kui jõuad sisuga praktiliselt tutvudagi. Vaatad peale ja mõtled, et miks mitte? Kodus selgub, et miski jääb siiski puudu, aga annad ikkagi võimaluse…

Seekord oli taoliseks „tooteks” Mo Koloursi endanimeline album. Mo Koloursi taga seisab Joseph Deenmamode, mauritiuse-inglise juurtega noormees, kelle muusikalist tausta ja eelistusi tema looming edukalt peegeldab.

Napilt ligi pooletunnine esikplaat on heliliselt kirju ja jutustav. Selle aja sisse mahub tervelt 16 lugu, mis varieeruvad 14 sekundist kolme ja poole minutini, seega liiga kaua ükski pala areneda ja küpseda ei jõua. Siinkohal eelistasingi neile nii minut aega kestvatele teostele pigem pikemaid ‒ olgugi et esimesed olid väga omanäolised ja väljendusrikkad, pajatades kõigest, mis muusikut aja jooksul muutnud ja kujundanud on.

Plaati alustav lugu „Brixton House” on teatavas mõttes eelseisvat kuulamist tutvustav. Selline trip hop’i / instrumentaal-hiphopi stiilis kuulamine, mis mõneti mu ootused kõrgele kruttis. „Little Brown Dog”, mis võiks olla eesoleva suve ringikulgemise looks, jättis samuti sümpaatse mulje. Kuidas siis ei saaks meeldida parajalt naiivse biidiga pala, milles mees laulab, et võttis endale väikse pruuni koera, kes tahab ringi joosta ja mängida? Ja siis tooks esile veel „Mike Blacki” ja „Child’s Play”. Neist viimane on eriti mõnus, laisk ja endas teatud ükskõiksust kandev. Sobib näiteks tööpäeva lõpetuseks.

Album on täitsa okei, aga terviklikkuse mõttes soovituslik algusest lõpuni ühe jutiga läbi kuulata. Paljud pisikesed lood töötavad koos paremini kui üksikult ‒ seda sel lihtsal põhjusel, et vastasel juhul oleks need justkui kontekstist välja rebitud. Isiklikult piisab minul ühe kuulamiskorra järel plaadist päevaks küll. Kauamängiv millegagi ei raba, aga on samas omapärane ja kindlasti võimalust väärt. Kes albumit vinüülil soetada ei raatsi, saavad selle süümepiinadeta tasuta alla laadida.