Plaadiarvustus: Nite Fields – Depersonalisation (Felte, 2015)
Lugemisaeg 2 minAnsambel Nite Fields tuleb Austraaliast, kuid päikest nad endaga kaasa ei too – nende looming on kõike muud kui soe. Pigem toovad nad kuulajateni kõledates varjudes pesitseva nukruse, mille nimeks on saanud „Depersonalisation”.
Dream pop’i sildi külge saanud kollektiivi viljeletud muusika on mitmedimensiooniline unenägu. Mööda kargeid ääri uneledes kohtuvad post-punk ja shoegaze, kord esimesele omase küttega, siis teisele iseloomulikult uimerdades. Mõlemast žanrist figureerib piisavalt elemente, et mitte olla klassikalises mõttes ei üks ega teine. Kajade keskel mänglevate õrnade trummilöökide ning ebakõlaliste kitarrikäikude kõrvale pakub kaasaegset värskust albumi elektrooniline pool. Solisti Danny Venzini madala tämbriga kaasas käiv intiimne lüürika kõneleb armastuse hajumisest, eraldumisest ning reaalsustaju kadumisest.
Kuigi bänd ise on kirjeldanud enda mõjutajaid kui „Michael Hutchence on a rope”, kannavad „Hell/Happy” ja „Like A Drone” endas lisaks The Jesus and Mary Chaini ja Slowdive’i momente. Albumi esiksinglina ilmunud „You I Never Knew” pakatab südamevalust, peites end popmuusikale omaste hoogsate konksude taha. Kõik eelnevalt nimetatu loob omavahel segunedes eriskummalise atmosfääri, mis püsib järjepidevalt läbi plaadil kõlava üheksa loo.
Oma esimest täispikka plaati tuleb kollektiiv ka Eestisse esitlema ning neid saab näha juba 12. veebruaril Tallinnas kohvikus Sinilind ja 13. veebruaril Tartus Genialistide Klubis.