See oli üks sügisõhtu, kui ma kohtusin esimest korda Oliver Grimballiga – mul oli tunne, et ma olen leidnud midagi nii hinnalist, et ma ei osanud selle tundega esiti midagi peale hakata.

Kujutan ette, et seda võiks võrrelda olukorraga, kui sa oled just leidnud naftasoone, ainult et sul ei ole puurkaevu ja sa ei tea, kuidas see kõik rahaks teha, aga sa oled täiesti kindel, et sa oled pururikas ja ei pea elu lõpuni enam millegi pärast muret tundma.

Oliver Grimballi rikkus peitub sujuvas, siduvas ja kõiketeadvas sõnavoos, mis võib põhimõtteliselt musta mehe kohalikus paranoiaühiskonnaski valgeks rääkida, kuid sealjuures ei muutu poeet ja sõnamängija jutlustajaks, vaid säilitab neutraliteedi, kõlades kajana tundras – otsusta ise, kas need on sellel üksikul rännakul eksitavad hääled su peas või kõnetab sind sellisel kujul su enda südamehääl. Vanakooli hiphopi-biitidele ladusalt laotet spoken word teeb kuulamise kergeks, lihtne tempo aitab süveneda poeesiasse, mida toetavad kõlataustana ka tuttavlikud sämplid. Ma ei saa jätta tõmbamata paralleeli Digable Planetsi või A Tribe Called Questiga, ajaga, mil hiphop oli sotsiaalset mõõdet omav liikumine – filosoofia, mitte pelgalt toonivarjund ühetaolise muusikatööstuse paletil. Mulle meeldib, kui sõnade taga on ideed, mõtted, tähelepanekud – inimene oma kogemuste ja avara maailmatunnetusega. Ja ega sellist plaati ei vorbigi tööstuse tempos valmis. Oliver Grimballi albumi „Anodyne Holiday” väljaandmiseks kulus seitse aastat ning seda põhjalikkust, läbielatust ja aegumatust on käesoleva kauamängiva puhul ka tunda.