Mõneti on huvitav, et deep house Eestis rohkem levinud pole – oleme ju melanhoolne põhjarahvas, mistõttu peaksid külmad ja hüpnootilised sündihelid ning minimalistlikud rütmid meile paremini peale minema, aga eks see ole igaühe isiklik asi. Üks sellistest eestlastest, kodanikunimega Madis Puuraid, pani Profile’i tiitli all äsja Leap Recordsile kokku EP ja käesolev eksklusiivselt vinüülivormis väljalase tõepoolest vähesega ka hakkama saab.

Neljaosaline plaat kujutab endast muusikajada kui hoovust, mis rühib tormisest ja kapriissest merest hoolimata takistamatult edasi, sest tujukusest ei saa siin üldse kõneleda. Siiski leidub vihjeid millelegi muule, millelegi elavamale, esiletõusvamale, kuid rahulikult kulgev atmosfäär nõuab oma ja tihtilugu langetakse rõhuva hüpnootilisuse rüppe tagasi – muusikaline nipp selle sõna parimas tähenduses, mida representeerivad hästi teises ja viimases palas kasutatud vokaalsämplid. Siiski ei saa öelda, et see deep house’ile niivõrd omane hõljuv tunne passiivsena tunduks, sest trummipartii ei sumbu kunagi täielikult, taandudes esiplaanilt vaid selleks, et kuulaja klassikalistest rütmimustritest veidi eemalduda saaks ja pikkasid sündinoote hinnata võiks. Tõepoolest, mõne rahulikuma ja eneseväärika klubi tantsupõrandal kujutan seda vinüüli ette end täiesti koduselt tundvat. Plaadi viimase tüki elav biit tundub juba tech house’ilikult põrkava ja kõrvustkrabavana.

Atmosfäär on aga vaieldamatult tugev, kuivõrd veidi liiga rangelt domineerivana mõjuv neile, kes rohkem proaktiivsemat kuulamiskogemust ootavad. Ambient-muusika sugemetega plaat on esmalt tõesti taustamuusika žanri esindaja, rõhudes kosmiliselt paistvatele ja ülimuslikele pikkadele nootidele, selmet kuulajat mingi lihtsa ja meeldejääva meloodiaga võrgutada. Seega võib ta mõne ringiga palju tasuvam tunduda kui mõni otsekohesem, ent üksluisem album. Diibi kraami sõpradele seetõttu tugev soovitus.