Plaadiarvustus: Prurient – Cocaine Death (Hospital Productions, 2014)
Lugemisaeg 2 minAlates 1998. aastast, mil Dominick Fernow muusikat hakkas tegema, on ta olnud vastutav mõnesaja albumi väljalaske eest. Umbes tosina alias’e hulgast on Prurient kõige pikaealisem (teiste seas võib kohata ka selliseid nimesid nagu Nuclear Pig Shit, Tortured Hooker ja Christmas Trees).
Tema diskograafia koosneb rohkem kui sajast vinüüli, CD-Ri või kasseti kujul avaldatud helikandjast, sisaldades kõige ehedamat müramuusikat, mis kunagi toodetud. Väljaspool noise’i kogukonda on Fernow pälvinud tähelepanu oma teknosuunitlusega projektiga Vatican Shadow (viimane on tegutsenud hiljuti selliste trendikate leibelite all nagu Blackest Ever Black ja Modern Love). Siiski leiab ameeriklase parima materjali, hakates läbi lappama just Prurienti kataloogi.
Esmakordselt ilmus „Cocaine Death” 2008. aastal kogumikplaadina, koosnedes varasemalt kolmel kassetil välja antud lugudest. Väidetavalt leidis Fernow selle jaoks inspiratsiooni „pahelise ööelu glamuurist ja hävituslikust olemusest”. Nüüd on see muusika esimest korda vinüülile pressitud ning artisti enda leibeli Hospital Productions kaudu uuesti välja antud. Neile, kes mehe loominguga kursis pole, on antud album ideaalseks sissejuhatuseks Prurienti saundi. Laialdaselt üheks Fernow’ karjääri seni parimaks peetud kauamängiv sisaldab mitmeid kaasaegsele müramuusikale omaseid tundemärke ‒ kõrvulõhestavaid helisid, karmi tagasisidet ja šokeerivaid vokaale, mis on seotud kokku stoilise kujunduse ja selliste pealkirjadega nagu „Dog of Addiction”, „Historically, Women Use Poison to Kill” ja „Postscript (Coke Cunts)”.
Kergena seda muusikat võtta ei saa. Enamik sellest on päris ebameeldiv, kuid samal ajal silmapaistvalt jõuline. Fernow on öelnud, et tema eesmärk muusikuna on panna kuulajat midagi tundma, „isegi kui need tunded on negatiivsed või ebamugavad”. Selles osas „Cocaine Death” kahtlemata võidutseb. Kõigi nende häirivate karjete keskel istub puhas emotsioon, eksisteerides veidral kombel kõrvuti süntesaatorite ning tugevalt töödeldud sämplite loodud karmi segadusega. Paljude jaoks pole selle albumi läbinärimine lihtne, kuid avatud meelele tõotab selle juurde jäämine tõelist võitu.