Kahemehekollektiiv rasKatarsis (Urmo Mets ja Lauri Eltermaa) tähistas albumi ilmumist kiiduväärt moel: lisaks installatsioonile ja plaadiesitlusele Tallinnas Raua tn ateljees hõivas bänd ka raadioeetri. Krabisevate sageduste vahelt püüdsin osa sellest kinni minagi.

Üllitatud kogumik on laiahaardeline teos, selle soetanu saab endale 3in1-toote: luule-, muusika- ja fotoalbumi, seejuures on kõik need iseseisvad tervikud ‫‒ sürreaalne luule (Urmo), äratundmisrõõmu pakkuvad esteetilis-iroonilised fotod (Sten Eltermaa) ja muss. Sellisena on patt suruda seda kogumikku plaadiarvustuse kitsasse formaati, sest foto ja luule ei ole seatud muusikat täiendama, illustreerivat rolli kandma. Sel muusikal on oma süngus-sügavus, varjatud kahemõttelisus ja mänglevad hüperboolid siia ei passi

Duo kui koosseis peaks muusikas kajastuma lihtsalt hoomatava struktuurina, Lauri on trummidel ja Urmo teeb kõike muud (elektroonika, kitarri- ja klaverikäigud, luubid), tervik on nende dialoog. Samas on need kõnelused kõik isemoodi, plaadi lood on eri ajahetkedel üles võetud improvisatsiooni-seansid, fikseeringud. Ses mõttes on tegu ausa materjaliga ja ei teki küsimust lugude liigsest viimistlusest. See muusika on eksperimenteeriv ja vaba. Väljapeetud algus, areng ja lõpp ei ole kohustuslikud, vaid võimalikud elemendid. On tiheda ja intensiivse struktuuriga lugusid ja vastandina ka hapramaid ja õrnemaid. Akustilised trummid segamini arvuti metalsete kõladega tekitavad vaheldudes õhulisi ja pingestatud heliruume, mis ei lase end istudes kuulata – ei sobi, hakkab rõhuma, õhku ja liikumist on vaja.

Kohati sõidavad kattuvad luubid julmalt üksteisele sisse, teemaarendused vahelduvad kannapööretega. Kokkukõla vaheldub ebakõladega. Trummide ja elektroonika vahele eksinud juhuslikud inimhääled või võtmekimbu kolin toovad iseoleva helimaastiku hetkeks maa peale. Kui lõpuks saabub vaikus, hajub ka viirastuslik ruum, üks luup jääb veel lainetena kuklasse kummitama.