Kuidas kujutab loodust muusik, kelle lugude kompositsioone mõjutavad arvutimängud? Võib arvata, et teistmoodi kui mõni „Hallo, Kosmose!” maagiline saatekülaline. See oli esimene mõte, kui kuulasin kõnealuse albumi esimest singlit „Raptor”. Kuid plaadil on veel kaksteist lugu, mis tekitavad küsimusi ega taha kuidagi haakuda ideega sellest, kuidas loodust originaalsel viisil kirjeldada.

Russell Whyte ehk Rustie on produtsent Glasgow’st ning „Green Language” on tema teine täispikk stuudioalbum. Kui debüüdi „Glass Swords” võtsid muusikasõbrad vastu kui midagi uut ja värsket, siis „Green Language” on põhjustanud mõnevõrra nõutust. Põhjuseid on mitu, aga minu jaoks tunduvad selle taga seisvat liiga suured ootused ja seetõttu ka tulemuses pettumine. Või ütleme nii, et „Glass Swordsi” pikk vari, sest seda LPd on küll kõik kogu täiega armastanud. Suured lootused ei saa olla muidugi plaadi enda probleem, vaid pigem kuulaja oma.

Sel kauamängival ei jää vajaka mitte headest ideedest, vaid terviklikkusest ja nende ideede arendustest. Ambientsed lood on põnevad, aga kuidagi poolikud ning justkui sissejuhatuseks millelegi, mis ei taha ega taha tulla. Teisalt on seal hitipüüdlusi. Näiteks „Attak”, kus Danny Browni räpp kõlab ägedalt ja ülbelt, või siis koos Redinhoga tehtud „Lost”, mille refrääni „I’m never home, I’m always broke, I’ll be lost without you” ma täie empaatiaga kaasa laulan. Aga mis siis? Vastava tuju korral laulan ma igasuguse muusika saatel ja tundub, et plaadil leiduvad vokaalesitused ei olegi nii head, et katta kinni üldisema kontseptsiooni puudumist.

Rustie muusika parimad hetked on need, kus helimaastik tundub saavutavat ületamatut intensiivsust – keeruline on kirjeldada seda totaalsust ja virvarri, mis seal kokku sulavad. See on väärtuslik kogemus ja huvitav kuulamine, aga tervikuna ei ole sellel plaadil midagi suurt öelda.