Suve hakul asuvad uitama igasugu Nipernaadid ja muud tegelinskid. Ja need tuvid… Peesitavad teised vaksalite konihaisustel perroonidel ja lasevad leiba luusse. Justkui kirjeldatu heliribaks on Chungin ja sõbrad avaldanud ligi poole tunni jagu muretu olemusega indie-rokki.

„Tuvide” suvine seiklus algab keskmises tempos tantsu-indie’ga à la Happy Mondays („Space Rider”) ning teatavasti on Shaun Ryderil tuvidega oma eriline suhe. Järgneb „Priscilla”, millel on juba traditsioonilisema kitarrimuusika riff. Loos kõlab ka meie peategelaste ja kõigi seiklejate tinglik moto: „It’s time to nest and play […] they don’t get sober before October.” Kontsert on hoo üles saanud ja tagasi enam ei vaadata. Hoogsa draivi najal hoitakse publikut veel veerand tundi peos.

Viie looga EP moodustab tugeva terviku. Kerged stiililised varieeruvused on tervitatavad – mõnes palas on rohkem psühhedeeliat, teises vähem, siin-seal flirditakse ka rockabilly’ga. Plaadi läbivad omadused on aga gruuv ja Chungini vokaali liuglev hooletus. Kirjeldatud muusika meeldib sulle tõenäoliselt siis, kui oled kuulanud vabatahtlikult koosseise Moon Duo, The Fall või Public Image Ltd.

Kuna on teada, et St. Cheatersburg salvestas lood valdavalt otse, võib seda EPd käsitleda kui efektset audioflaierit, mis reklaamib bändi kontserte. Kuuldud materjali põhjal saab öelda, et korraliku helipargi tingimustes ei tohiks psühhedeelse orientatsiooniga melomaanile meeldejääva elamuse pakkumine mingi mure olla.