Detroitis sündinud ja Brooklynis resideeriva Sufjan Stevensi seitsmes stuudioalbum „Carrie & Lowell” on ilmselt kõige kurvem asi pärast „Bambit” ning kõik kunagi kirja pandud ballaadid ja itkulaulud näivad selle kõrval pealiskaudsete ja tühistena.

Sel korral on Sufjan loobunud suurtest žestidest, unenäolisest elukaugusest ja orkestraalsusest ning jutustab ainult väga isiklikke lugusid, mida saadab nukrameelsetest akustilistest ja elektroonilistest elementidest kantud habras atmosfäär. Sufjani ülestunnistused on oma sisult ausad ja konkreetsed ning inspireeritud eelkõige tema hiljuti lahkunud emast Carrie’st ja nende nappidest ühistest mälestustest. „Carrie & Lowell” on absoluutne emotsionaalne kadalipp, mille kumuleeruv psühholoogiline mass muutub lõpuks nõnda raskeks, et jääb üle ainult Sufjaniga kaasa nutta.

Seejuures pole kogu esituses kübetki üleliigset dramaatilisust – tegemist on ainult siira püüdega oma kaotusvalu kuidagi mõista, see üksipulgi lahti monteerida ja laiemas kontekstis enda jaoks mõtestada. Ohtralt leidub momente, mil Sufjanil kipub elu mõte kõikematva leina tõttu käest kaduma, kuid ta leiab selle tänu mõnele lihtsale rõõmule taas üles. See on üks neist albumitest, mis võtab su küljest ära suure tüki, mida tagasi ei saa, ja kuigi see teeb olemise mõneks ajaks päris hellaks, on sel omamoodi silmiavav mõju, mis annab võimaluse üht-teist ümber hinnata ja uude perspektiivi seada. Oma piltlikkuses toimib „Carrie & Lowell” nagu täispikk autobiograafiline filmiriba, millel on jutustada üks õnnetu, kuid mitte ilmtingimata õnnetu lõpuga lugu, sest nagu paljudel enne ja pärast Sufjani, ei jää temalgi üle nentida muud, kui et elu läheb edasi.