Plaadiarvustus: Super Hot Cosmos Blues Band – Countdown to Jesus (SHCBB, 2014)
Lugemisaeg 2 minSuper Hot Cosmos Blues Band, mis loodi 2013. aasta sügisel, on saanud nüüd, aasta hiljem maha oma üsna „ameerikapärase” debüütalbumiga.
Esmamulje põhjal on see plaat, mille pealkiri ja mõningate lugude nimed viitavad bluusiartistide seas alati populaarseks inspiratsiooniallikaks olnud religioossele temaatikale. Kauamängiv on hästi produtseeritud ja sisse mängitud, aga muusikaliselt ebaühtlane, otsekui kogumik erilise seoseta singleid. Hingestatud bluusi ja selle teemasid siit siiski otsida ei maksa. Samas postmodernistlikku kollaaži ja kerglast mängimist rokiajaloo klišeedega leidub küllaga – viitab sellele vist bändi segadusse ajav nimigi (mis asi see super hot cosmos blues on? kas bluus saab „superkuum” olla?).
Albumi peamiseks tugevuseks on raadiosõbralikud rokilood. Okei oleks vist öelda, et nad on omamoodi Tom Petty, The Wallflowersi ja U2 ristand ning see kõik on kuidagi väga 90ndate alternatiivroki laadne. Sellega asi küll ei piirdu. Näiteks „Take Me Underground” viitab õrnalt Black Sabbathi „Iron Manile”, „Rebel Rebelis” kuuleme hoolimata David Bowie’le viitavast nimest Billy Joeli „We Didn’t Start the Fire’ist” (või mõnest varasemastki loost à la Reunioni „Life Is a Rock (But the Radio Rolled Me)”) laenatud motiivi, kus loetakse kähku ette tõenäoliselt bändimeeste jaoks oluliste muusikute nimesid. Sarnase seoste ja võrdluste jadaga võiks SHCBB debüütalbumi puhul pikalt jätkata.
Tom Petty vaimus avalöök „Johnny and Jane” tundub olevat plaadi kõige suurema hitipotentsiaaliga pala, ütleks et lausa albumi parim lugu. Meeldejäävamate hulka kuuluvad ka „Give it All to Me” ja „Fine Day”. Siiski oletan, et peavoolurokki mängivates eesti raadiojaamades leiavad lähikuudel regulaarselt esitamist pea kõik „Countdown to Jesusi” palad.
Laulude nauditavuse mõttes on see tõusude ja langustega debüüt, mis sellest hoolimata kuulamist väärib. Bändi kiituseks olgu veel öeldud, et läbivaks jooneks on siin liialduste vältimine – ei üritata „diibiks” minna ja hipsterpublikumile meeldida. Lihtsuses peitub võlu – tõsiseltvõetav heal tasemel plaat.