Poprokigrupeering Tallinn Daggers püüab kõlada oma teisel albumil kaootiliselt ja karmimalt kui varem. Sellisena, millised nad oma parimas kuues ei ole. Nende suurim jõud tundub olevat Röövel Ööbiku viimase plaadi elektroonikalembuse ühendamine üle lahe asuva poromaa otsekohesema ja toorema rokiga.

Ardo Kivi frontman’i-omadused ja kõrvujääv tugev aktsent annavad aimu enesekindlusest ja miks mitte ka ülbusest, millega end eesti indie-skeenes veidikene üllatuslikult jõulisel kohal hoitakse. Üllatuslikult just sestap, et lauda toovad nad vähe uut – traditsioonilise ülesehitusega lood, samad teemad, sõna otseses mõttes passiivne agressiivsus. Tunduvad vahel ehk ajast karvavõrra maas. Võrdluseks võib tuua näiteks lack of Eoinsi või Badass Yuki, kes on alati millegi poolest erinevad ja sammu võrra ees.

Nagu viimasel ajal kombeks, ei ole taolist asja nagu liiga palju reverb’i. Mul on hea meel, et „Suburban Decayl” on sellele täpse annusega pihta saadud ja plaadil leiab julgeid ja tõele au andes tugevalt meeldejäävaid, kummitavaid palasid. Maasikas on kolmas lugu „Heaven Again”. Siiralt kaunilt kõlav „häälest ära” intro langeb suurepäraselt kokku nutika ja pead noogutama paneva trummiga. Antud träkk võtab plaadi alguspooles hoo (vaid hetkeks) maha, ent samas ei libiseta välja albumile valitud žanrist, millena näen pop-shoegaze’i. Lisaks tasub ära mainida instrumentaalpala „Porto”. Seda puhtalt hea sündikäigu pärast, mille ümber tagasihoidlik, ent kaval lugu pöörlema on pandud.

Oli see nii mõeldud või mitte, aga kõik albumil kõlav on suuresti liiga sarnane. Vaka all ei hoita midagi, meelelaad on stabiilselt toniseeriv ja ülesehituselt on kõigil lugudel läbivaks jooneks haripunkt, mis on alatasa vali ja jõuliselt mängitud. Erilaadsusele pole rõhutud ja see torkab kuidagi liialt silma.

Üldiselt sõltub „Suburban Decay” mõju hingele kuulaja tujust. See on meeleoluplaat – ta ei löö sul lõuga lahti ja erilist uut sellelt ei leia, aga kui meel nõuab kodumaist nüüdisaegset indie’t, siis sellega alt ei lähe. Safe bet. Enam aga passib see muu muusika vahele. Järjest kuulates ei saa targemaks ja pigem võtab koha sisse rutiin.