Albumi nimi on küll „Sompa”, kuid bänd on Kohtla-Järvelt – alustas 1992 ja salvestamiseni jõudis viis aastat hiljem, plaadi eneseni „postuumselt” ometi alles nüüd. Koht loeb – olnuks nad mujalt, oleks see siin ka teistsugune jutt. Ise Kohtla-Järvel sündinuna, ent sealt peagi ära kolinuna, jäin albumit kuulama kui üht võimalikku isiklikku alternatiivajalugu – mis siis, kui oleksin sinna linna jäänud? Kas oleksin Viljandis raadionohikuks saamise asemel prooviruumides tolknenud, tüüpidega kassette vahetanud ja ehk isegi TICi ainukesele kontserdile sattunud?

Aga seda kõike ei juhtunud. Ja ehkki „Sompal” on mitmeidki kattumisalasid senise elu jooksul kuulama tõmmanuga (elektroonilise kraami ja postpungiga ennekõike), on siiski raske hinnata plaati enamaks ühest regionaalse kultuuriloo kurioosumist. Ei saa parata, et mul on allergia jämeda eesti aktsendiga inglise keele vastu, eriti kui selles laulda üritatakse – ja seda on siin tublisti, ehkki vokalisti indu ja laadivaheldusi võiks ka tunnustada. „Invisible Antlers” on isikupärase artikulatsiooni mõjul juba vaat et utoopiliseks häälutuseks moondunud.

Ju mõjub ka see, et futu on mulle alati rohkem korda läinud kui punk, aga sündiga lood on huvitavamad; kitarrimad mõjuvad keskpärasemalt. Leidub tobedat täitematerjali, nagu Beastie Boysi „No Sleep Till Brooklyni” kaveriks osutuv nimipala. Lõpulugu „Mehhaaniline Kristus” on aga päris krapsakas industriaalhomunkulus, mis Facebooki-singlina albumi suhtes samasuunalisi ootusi tekitas, kuid mis paraku ei täitunud. Ja ikkagi, kui mitte muuna, siis ühes kultuuriperifeerias avastatud „teistsuguse” muusika DIY-läbitöötluse ja sünteesi helijäljena tasub seda plaati kuulata.