Plaadiarvustus: Zammuto – Anchor (Temporary Residence, 2014)
Lugemisaeg 2 minKuigi Nick Zammuto ja Paul de Jongi koostööprojekt The Books on nüüdseks hingusele läinud, on mehed oma innovaatilise muusikaga mitmetes ringkondades lausa kultuse staatuse saavutanud. Bänd kujutas endast veidrat segu helikollaažidest ja lummavast folgist ning kõlas teistmoodi kui kõik muu. Laialiminekust saati on Zammuto õnneks The Booksi nauditavat eksperimentaalset vaimu edasi kandnud, samas oma endise kollektiivi olemust otseselt mitte imiteerides.
Zammuto 2012. aastal ilmunud omanimeline album näitas teda imetlusväärse sooloartistina, kuid oli oma hullumeelsete eksperimentidega pisut laialivalguv, alustades ühes palas auto-tune’i ja progressiivse popiga ning lõpetades järgmises arvuti ette loetud lüürikaga. Tundub aga, et „Anchoril” on mees pehmemaks muutunud ning konkreetsemale saundile pidama jäänud, luues plaadi, mis tundub esiti tagasihoidlik, kuid paljastab iga kuulamisega uusi sügavusi.
„Anchor” on ilmselgelt popalbum, kuid üks uskumatult imelik teine, miksides kogu Zammuto loomingust läbiimbuvat lihtsakoelist kvaliteeti ja poisilikke vokaale võbelevate trummide, külma IDMi suhtumise, suurustava jämmimise ja esiletõusvate bassigruuvidega. Plaadi helgemad momendid on häbenematult lõbusad, nagu „IO” totakalt kõlav new wave, jõuline „Hegemony” või „Great Equatori” piipiva saundiga soolo.
Selgub aga, et hoopis plaadi vaiksemad hetked on need, mis mõjuvad kõige üllatavamalt. Näiteks Boards of Canadale omast õhustikku ja pastoraalset laulumaneeri kombineeriv „Good Graces” alustab küll madala profiiliga, kuid kasvab peenelt ülemuslikuks avalooks. „Henry Lee’d” võib aga nimetada oma kaunite, tagasihoidliku ning südamevalus vokaalse esitluse ümber keerlevate süntidega albumi ilusaimaks hetkeks. Sellised momendid on salamisi muserdavad ning jätavad kõige pikaajalisema jälje.
„Anchori” puhul avaldab enim muljet see, et kuigi Zammuto on liikunud täiesti eemale The Booksi võrratust kõlast, on ta looming omapärasem kui kunagi varem. Seekord ei ole ta loonud küll uusi teid sillutavat albumit, kuid tõestab end endiselt osava geeniusena.