Ma mäletan väga selgelt, kus ja millal ma kuulsin esimest korda Zebra Islandit. 2011. aastal olin mõned päevad enne jõule õhtul hilja kontoris istumas, sest tähtajad olid kukkumas. Väsinud ja juhe koos, otsustasin teha pausi ja otsida netist ühe hea loo kuulamiseks. Keegi oli just jaganud mingi uue eesti bändi lugu „Falling Through” ja mõtlesin korraks kuulata. Ja siis ma kuulasin seda vähemalt kümme korda järjest ja ei saanud üldse aru, kes nad on ja kust nad välja ilmusid ja kuidas see nii hea on.

Sellest hetkest alates olen seda albumit oodanud. Vahepeal olen muidugi teada saanud, kes seda mussi teevad ning käinud pea enamikel nende kontsertidel. Ehk siiani on ZI olnud minu jaoks live-bänd, sest salvestatud lugusid on olnud vaid 2–3. Seda ägedam on mul praegu „Saturnine’i” kuulata – ma tean, kuidas nad kontserdil kõlavad, mulle on see alati meeldinud, ja nüüd saan ma kuulata neid helisid lähemalt ja selgemalt ilma ümbritseva mürata.

Üks kõige lahedamaid külgi selle albumi juures on minu jaoks Helina Risti vokaal – läbi lugude võib kuulda täiesti erinevaid kõlasid ja tämbreid ja mahedusi, eriti üllatav on see veel „Dreamsi” puhul, milles kostub tavapäratum madal ja unine hääl, mis kohati (neid häid) külmavärinaid tekitab. Teine asi, mis ZI ainulaadseks teeb, on kindlasti Lauri Rausi kitarrisaund. See kõlab nii rahulikult, sügavalt ja igavikuliselt, kohati ootamatult, samas nii õigelt. Kolmanda kõige olulisema tipu selles kolmnurgas moodustab Rasmus Lill oma elektroonilise tantsumuusika lähenemisega kogu asjale. Jah, kuigi laval võib näha ka kitarre ja trumme, on see minu jaoks ikka eelkõige sündimuss, mis segab endaga oskuslikult kõike muud ja kõlab lõpuks kokku õrn ja helge, samas mõnusalt bassine ja sügav. Ei saa ka mainimata jätta, et seda bändi on laivis väga ilus ka lihtsalt vaadata.