Kes või mis on kakskümmend aastat Weekend Guitar Triot?

Olimar Kallase koomiksitegelased, kes on joonistatud pildi asemel helisse. Nad lihtsalt ei püsi paigal, nad peavad seiklema, uitlema, vääratama peaaegu alla heliilma teravatelt äärtelt, et siis ometi mingi ühise nalja läbi taas uutele avarmaastikele, kärestikele ja soosaartele päästetud saada. Või siis on nad Naksitrallid kõrvadevahelises kosmoses? Dalí, Buñuel ja Lorca Saalomoni lauda otsimas? Või ikka kolm eesti meest kitarritaguses maailmas, kus võib kokku sattuda ka norra elektrooniku Jan Bangi ning briti kiiksvokalisti Toyah Willcoxiga, nii et sellest saab ühine kontsert Londonis 2011. aasta veebruaris. Ja mõni aasta hiljem selline plaat.

Mis on ühtaegu ilus ja ärritav – Toyah’ tämber on enamasti mahe (harvaks on jäänud ta 1980ndate alguse edetabelipäevade põrpiv klähvimine), ent sõnad teravad; ta hiilib häälega ihusse kui kass kõrgesse rohtu ning heli ta ümber tilgub, kääksub ja nõriseb. Mingi hüppeks valmistumise pinge on ses kõiges ja see hoiab kuulamas, isegi kui/just nii, et õhku ei paiskugi. On ärevamat no-wave-funk’i („Don’t Even Try”, „Break the Mould”), on diamandagalaslikku gootibluusi („Boredom Is a Killer”), aga kandma jääb tunne, et seal, kust nad koos plaadile tagasi tulid, on veel palju kummastavat, mida me kuulates vaevu aimata suudame. Ja mida muud muusikalt tahta?