Maailmarändur ja antropoloogiadoktorant Terje Toomistu kirjutab Amsterdami dokumentaalfilmifestivalist IDFAst ning peatub pikemalt ka Hollandi-Ameerika filmitegijate duo Kel O’Neilli ja Eline Jongsma installatsioonil, esitades neile mõned küsimused.

Igal aastal Amsterdamis toimuvat IDFAt (International Documentary Film Festival Amsterdam) peetakse maailma suurimate dokumentaalfilmifestivalide ässaks. Just IDFA kipub olema see koht, kus esilinastuvad mitmed aasta tähtsaimad tõsielufilmid, mis leiavad sealt edasise teekonna lugematutele teistele festivalidele. IDFA püüab tõsta esile stilistiliselt huvitavaid, eriliselt uuenduslikke ning olulistest sotsiaalsetest teemadest kõnelevaid filme. Sellest piisab, et lennutada kokku tuhandeid fänne ja professionaale üle maailma. Või on siin ka omaette motiiviks business as usual, kuivõrd IDFAt võib pidada pigem tööstuse- kui publikukeskseks festivaliks, kus seltsivad festivalide korraldajad, produtsendid, autorid ja meedia esindajad.

Üheteistkümnepäevase festivali jooksul linastub üle paarisaja värske dokumentaali, mis võivad erineda üksteisest radikaalselt nii sisult kui vormilt. Paralleelselt uue toodanguga väisavad ekraane ka mitmed retrospektiivid, aasta jooksul teistel filmifestivalidel end tõestanud filmid (programm Best of Fests) või valik varasemaid tähtteoseid. Nii leiab vaatamist igale maitsele – kõrvuti linastusid hingestatud draama motoneuroni tõve põdevast inglasest ja tema viimaste elupäevade ühepoolsest kirjavahetusest oma paariaastase pojaga („I Am Breathing”, režissöörid Emma Davie, Morag McKinnon); särtsakas feministlik sissevaade ilu ja seksikuse konstruktsioonidesse USAs („Sexy Baby”, režissöörid Jill Bauer, Ronna Gradus) või kummaline Põhja-Korea perspektiivist kirjutatud Lääne meediaühiskonda kritiseeriv essee („Propaganda”), mis oli kogunud IDFAl linastumise ajaks Youtube’is üle neljasaja tuhande vaataja, kes Uus-Meremaa „sala-autorite” meeleheaks tõenäoliselt arvasid, et film ongi toodetud Põhja-Koreas.

Võib-olla kõige radikaalsemal viisil tekitasid põnevust IDFA programmid DocLab ja Paradocs, mis püüdsid näidata suundi, kuidas jutustatakse dokumentaalset lugu tulevikus. Siin on märksõnadeks uuendus, eksperimentaalsus ja seiklus mööda ristmeedia peadpööritavat platvormi. Digitaalselt esitletakse interaktiivset insomniapäevikut („A Journal of Insomnia”) või jagatakse õpetusi noortele linlastest lapsevanematele („Mödern cøuple”).

Pikemalt peatusin Hollandi-Ameerika filmitegijate duo Kel O’Neilli ja Eline Jongsma installatsioonil, mis koosnes viiest samaaegselt esitletavast lühifilmist, mis omakorda jagunesid kahele või kolmele ekraanile. Kolme aasta jooksul rändasid Kel ja El mööda Hollandi kunagisi koloniaalvalduseid Sri Lankal, Jaaval, Ghanas, Surinamel, Indias, Lõuna-Aafrikas, Brasiilias ning tõid igast paigast kaasa koloniaalaja tahtmatuid tagajärgi kaardistava loo. Nagu nende projektki toonitab – maailm on üha rohkem omavahel seotud –, olin kohtunud Kel’i ja El’iga juhuslikult ka varem, hoopis teisel pool maakera, kui nad monteerisid parajasti oma Indoneesia-teemalist konfliktset dialooglugu. See kõrvutas Jaava radikaalseid neonatse, kes on millegipärast joovastunud Hitleri kummitusest, ja Indoneesia ainsat sünagoogi kuskil Sulawesi mägedes, mis seisab üksiku erisusena islami ülemvõimus. Kuu aega varem avastasid nad elu, mis pöörleb ümber rikka Hollandi onu, kes on ehitanud oma maitse ja stiilitunnetuse järgi küla sügavale Sri Lanka troopikasse ning on kohalikele uueks jumaluseks. Palusin Jongsma-O’Neilli tiimil jagada oma kogemusi Eesti filmihuvilistega ning uurisin lähemalt, kuidas on neil läinud katsetusliku vormi ja massiivse sisu haldamisega.

Milline on olnud eksperimentaalse, mitmel ekraanil projitseeritava töö senine vastuvõtt?

Alustasime „Empire’i” tootmist ja esitlemist aastal 2010 ning senise kogemuse põhjal võime öelda, et projekt on olnud väga edukas. Noored inimesed üle maailma on olnud vastuvõtlikud. Olles üles kasvanud globaliseerunud maailmas, mõistavad nad teemat intuitiivselt ning aktsepteerivad kergesti mitme ekraani formaati. Vanemad generatsioonid haakuvad rohkem „Empire’i” ajaloolise küljega, kuna projekt paljastab „varjatud” ajalugusid ja tundmatuid subkultuure.

Miks valisite just sellise loo jutustamise viisi?

Otsustasime struktureerida „Empire’i” videoinstallatsioonide seeriana, mida esitletakse samaaegselt ühes ruumis. Ise viitame me sellele kui „plahvatuslikule” (exploded) täispikale filmile: külastajad liiguvad installatsioonilt installatsioonile, loolt loole. Vaataja loob oma narratiivi ning jõuab oma tähenduslike järeldusteni. Teemad, nagu Aasia/Euroopa või Aafrika/Euroopa segataustast tekkinud dislokatsioonitunnetus, on läbivad mitmetes töödes, nagu ka tööjõu, võimu ja loodusressursside kurnamist käsitlev. Pole juhuseks, et meil on üks lugu kullakaevandusest Surinamel ning teine graniidikaevandusest Indias. Seega esitleme mitmeid korduvaid elemente, kuid samas ka situatsioone, mis on konkreetsele maale/videoteosele unikaalsed. See kõik peaks panustama tundele, et „Empire” on rohkem kui selle üksikute osade summa. Killustunud ajalugu nõuab ka killustunud loo jutustamise viisi.

Selleks et inspireerida ja julgustada (või vastupidi) Eesti filmihuvilisi noori – millised on võimalikud viisid sellise dokumentaalfilmi turustamiseks?

„Empire’i” üksikud videoinstallatsioonid võivad liikuda mööda tavalisi levikanaleid. Samas platvormid kogu projekti korraga näitamiseks on alles loomisel. „Empire” ristab mitmeid distsipliine, nagu dokumentaalfilm, videokunst, ajakirjandus, ristmeedia. Kindlat mudelit sellise töö levitamiseks ei ole. Niisiis sõltub tehnoloogilistest lahendustest, kuidas viia selline töö sellele sobilikus vormis auditooriumini.

Kas sellisel määral vormiga eksperimenteerimine on ka päriselt põhjendatud?

Ha-ha-ha! Mis üldse ON põhjendatud? Me usume, et selline töömeetod ning erinevate meediumite kombineerimine on alles lapsekingades. Inimesed püüavad leiutada, kuidas anda edasi informatsiooni, lugusid, visuaalsust jne, kasutades erinevaid tehnoloogiaid leidlikult. See on põnev. Selles maailmas oleme praegu Metsiku Lääne perioodis ja see on hea, kuna meie kangelased on alati olnud kauboid. Ja indiaanlased.

Te töötasite nii erinevates kultuurilistes kontekstides, milles oli küll ühendavaks elemendiks Hollandi koloniaalvõimu kogemus, kuid ometi olid need väga erinevad kultuurid. Mida peate oma kogemuse juures kõige valgustuslikumaks ja kõige muserdavamaks?

Töötasime igas riigis siiski oma projekti raames, mis juba iseenesest piiritles meie kogemuse. Esimese nelja installatsiooni käigus tegime koostööd kohalike kunstiorganisatsioonidega – selleks et garanteerida endale teatud turvaline võrgustik ja kohtuda võrratute inimestega, mis oli kindlasti üks parimaid kogemusi. Trööstitu keskkonnakahjustuse nägemine Suriname kullakaevandustes oli ilmselt muserdavaim.

Kuidas tulite toime küllaltki lühikese aja jooksul nii mitmete kultuuridega kohanemisega?

Me ei tulnudki. See pole võimalik. Nii me lihtsalt püüdsime hakkama saada ning keskendusime oma tööle.

Mida õppisite?

Seda, et maailm on uskumatult väike ning inimesed on omavahel rohkem seotud, kui nad seda ise teavad.

Vaata „Empire’i” veebis: www.empireproject.eu IDFA, Amsterdam 2012 www.idfa.nl