Mikita mütopoeetilised esseed eestlusest, digimaailma plahvatus ja NO99 „Ühtne Eesti suurkogu” on vaid mõned märksõnad, mis teistkümnendatest kaasa võtta. Arutame „Plekktrummi” saatejuhiga, kas üks raamat suudab tõsta huvi eestluse vastu, kas tehnoloogia teeb kultuuri paremaks ning kas kunst saab mõjutada ühiskonnas toimuvat.

Juba seitse hooaega on kõlanud ETV2 vahendusel „Plekktrummi” tuttav tunnusviis, juhatades meid minimalistliku kujundusega stuudiosse, teejuhiks Joonas Hellerma, toimetajaks Hedi Rosma ning seltsiks saatekülaline, kellega hakatakse üheskoos kultuurile ja ühiskonnas toimuvale uusi tähendusi laduma.

„Plekktrummi” kõla ei ole ärev, nagu on afektijanus maailmas kombeks, vaid põristab rahulikult, ilma suurema intriigi ja konfliktita, ent tabades samas inimolemuse, ühiskonna ja kultuuri rütme nii, et oleks midagi kaasa võtta ja mõtiskleda. Juba tuttavat formaati toetas lõppenud aasta detsembrist käesoleva jaanuari alguseni eetris olnud kuueosaline erisaade „Plekktrummi raamatud” (toimetajad Hedi Rosma ja Johanna Ross), kus aktuaalsetele ja ajatutele teemadele otsiti vastuseid kirjandusest, teiste hulgas piiblist, Goethe „Hingesugulastest”, Jaan Krossi teostest, Gustav Suitsu luulest. Kuna Joonas on tegutsenud lisaks „Plekktrummile” nii „OP!-i” toimetaja, muusikasaate „MI” toimetaja kui ka saatejuhina ning pälvis 2019. aastal Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja preemia, otsustasime vaadata teistkümnendate kultuurielu sündmustele ja tendentsidele tagasi just läbi tema silmade.

Aasta ja kümnendi lõpus tehakse ikka kokkuvõtteid. Kuidas sa ise sellistesse edetabelitesse suhtud ja tagasivaateid teed?

Pean ütlema, et tunnen iga kord kimbatust, kui neid edetabeleid tehakse, sest mul pole sinna tavaliselt midagi panna (naerab). Kõike ei jõua lihtsalt jälgida. Ma ei käi kõigil etendustel, ei loe kõiki raamatuid, ei vaata ka kõiki filme. Seepärast ei söandaks järjestusi ja edetabeleid ise eriti välja pakkuda. Enamasti on huvitavamad toimetuste koostatud ja mingil kujul n-ö filtreeritud ülevaated. Inimeste subjektiivsed aasta kokkuvõtted võivad samuti vahel huvitavad olla, aga neid ei saa nii esinduslikuna võtta. Isiklikult loen ja jälgin pigem seda, mis ei ole aastanumbriga nii selgelt ühenduses. See ei tähenda, et ma iga päev uuenevat kultuurielu ei jälgiks. Loomulikult teen seda, aga selles tulvas vähegi selgemapilguliseks orienteerumiseks on vaja mingit laiemat konteksti ja taustsüsteemi. Palju aega kulub isikliku hariduse loomisele ja kultuuri laiemale tundmaõppimisele. 

Esimeses „Plekktrummis” aastast 2014 kõlab mõtisklus, et kas kultuur võiks pakkuda vastukaalu ärevatele aegadele. 2015. aasta saatest David Vsevioviga lipsab aga läbi fraas „emotsioonid on avalikus ruumis lõkkele löönud”. Mõlemad mõtted võiksid sobida sama hästi ka aastasse 2020. Kas kümnend on üldse piisav aeg, et suuremad muutused saaksid toimuda? Kas need teemad on praegu teised?

See on ilmselt väga suhteline. Aastaid ja terveid kümnendeid meenutatakse enamasti eredate sündmuste kaudu, aga need on sageli mõne pikalt arenenud protsessi viimaseks vaatuseks. See tähendab, et ühiskonnas miilab tulekoldeid alati, mõne suurema tuulehooga tekib ka suuremaid tulelonte. Ühiskonnas toimuva juurde käib paratamatult väike ärevusfoon, mida meedia muidugi hea meelega võimendab ja vahel ka juurde loob. Mulle meenub Tõnu Õnnepalu raamat „Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem”, kus peategelane tunnistab üldist tsivilisatsiooni allakäiku, aga nendib samas, et inimene on kaval ja leiab sellele alati mingi vasturohu. Pikemas perspektiivis on see muidugi allakäigu agoonia pikendamine. See ei tähenda, et tolles intervjuus David Vsevioviga oleks niisama kurdetud. Vastupidi, tänu sellele, et meie hulgas on sellised inimesed nagu David Vseviov, on mõni mõttetult kuumaks kippuv tulease olnud kindlasti paremini vaoshoitud. Nii et ühtpidi käib mure allakäigu pärast iga ajastu juurde, aga see ei vähenda samas ühegi ajastu probleemide tõsiseltvõetavust.

Kui ma mõtlen sellele ajale saatetegemise seisukohast, siis toimetuse jaoks on see olnud laialdane harjutamise ja eneseharimise protsess. Nii et töises mõttes iseloomustab seda kümnendit kindlasti areng. Isiklikult on algusega võrreldes ikka väga palju muutunud. Nüüd on olemas meetod ja oskused selles tööprotsessis osalemiseks. Kuidas teha intervjuud otse-eetris, mida on selleks küsitlejana vaja, mis intervjuu üldse on – kõik need asjad tuli omal nahal lõpuks avastada või leiutada. Võrdleksin seda teatrietenduse andmisega, mis vajab õnnestumiseks üksjagu tehnilisi teadmisi ja taustade sättimist, et sooritus õnnestuks.

Aastaid ja terveid kümnendeid meenutatakse enamasti eredate sündmuste kaudu, aga need on sageli mõne pikalt arenenud protsessi viimaseks vaatuseks.

Kui rääkida teatrist, siis võiks öelda, et 2010ndad olid omamoodi NO99 ajastu, mil etendus ka nende „Ühtne Eesti suurkogu”. Kas sa mäletad, mis emotsioonid sind selle ettevõtmisega seoses valdasid? 

Minu jaoks oli see rohkem selline üks projekt, suur etendus. Seda elevust, kas tehakse nüüd erakond, ma endas ei mäleta, aga meelde see muidugi jäi. Tagantjärele võib seda näha omamoodi murdepunkti või verstapostina, mis juhatas kümnendi mingil kujul sisse – muidugi ei aimatud siis, mis meid ees ootab. Ühiskonnakriitika on vaieldamatult oluline osa kunsti missioonist. Aga võidud sellel rindel ei kesta kunagi liiga kaua, raiud ühe pea maha, kasvab mitu asemele. Nii et siin tuleb olla valmis kestvaks ja pidevaks tööks, mis vajab omamoodi pikameelsust.

NO99 vaimulaadi ja esteetika võttis minu jaoks võib-olla rohkemgi kokku Ene-Liis Semperi „El Dorado: klounide hävitusretk” 2015. aastast. Seda iseloomustas Semperi isikupärane ja alati mõjuv käekiri. Professionaalne ja detailideni läbimõeldud ülesehitus sisendas samas lohutamatut eksistentsiaalset võõrandatuse tunnet. Kui „Ühtse Eesti” lõpetas n-ö mõistuse hääl, kainenemine ja selle võrra ka läkitus tulla mõistusele, siis tolles lavastuses oli kõige keskmes juba kloun, trikster. Selles hilisemas lavatöös selgus, et ühiskonda ei saa kutsuda mõistusele, sest tegelikult see polegi päriselt mõistuslik, arhetüüpsel tasandil on ühiskond pigem karneval, mida ei juhi mitte mõistuse hääl, vaid mingid tumedamad tungid. Kõik kokku on seepärast maskide ringkäik, mille läbinägemisel aitab meeleheite vastu ehk vaid naer, taju kõige koomilisusest. Etendus lõppes suure pallimerega, mis jäi väga eredalt meelde, aga mille mõtet kohe lugeda ei taibanud. Pallimere võimalikud tähendused tekkisid aegamööda hiljem. Selles mõttes läksid selle teatri viimased tööd, millest ma ei ole kõiki näinud, aina lohutumaks.

2010. aastaid võib pidada murdepunktiks ka kohalikul filmimaastikul – Eestit tabas üsna suur kodumaiste filmide sadu, mille üheks põhjuseks olid Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks eraldatud rahad. Linastusid näiteks „Põrgu Jaan”, „Tõde ja õigus”, „Seltsimees laps” jt, millega käis kaasas ka mõte, et need avavad omamoodi eestluse olemust. Kui hästi need sinu arvates oma eesmärki tabasid või mingeid ühiskonna valupunkte välja tõid?

Need filmid ei olnud vist tehtud nii suure valupunktide tabamise eesmärgiga, pigem on tegu publiku poole pööratud kinoteostega, mille üks tagamõte oli anda eesti ajaloo ja kirjandusega seotud olulistele sündmustele ning narratiividele elamuslik ja meeldejääv vorm. Lahe on vaadata filme, kus eelarvelised võimalused on olnud tavapärasest pisut suuremad ja filmitegijatel on olnud natuke rohkem loomisruumi. Oma mullukevadisel Lõuna-Eesti rännakul kõndisin mööda ka „Tõe ja õiguse” filmi jaoks loodud Vargamäest Läti piiri ääres. See oli eemalt tee pealt vaadates vaat et tõelisem, kui päris Vargamäe oligi. Aga Eesti ajaloost saaks filme kindlasti veelgi teha.

Mis sündmuseid või teoseid sa silmas pead?

Filmiainest oleks näiteks mõnes Jaan Krossi romaanis. Kas või „Paigallend”, kus on justkui lavastatud uuesti võtmesündmused, mis on seotud Eesti riigi kaotusega II maailmasõja eel ja kestel. Kross lisab sinna ka rahvusvahelise mõõtme, mis teeks võimaliku ekraniseeringu väga mitmekihiliseks ja võiks niimoodi ka laiemalt huvi pakkuda. Ehkki kõnealused sündmused on Eesti perspektiivist rasked ja keerulised, ei ole Krossis raskemeelsust või liigset sentimentaalsust, ta kirjutab pigem kroonikuna, kelle puhul säilib teatud rõõm sündmustesse kätketud detailide ja inimlike nüansside üle. Need mõjuvad lugedes omajagu filmilikult. Selles mõttes vaatasin hingevärinaga Margus Paju hiljutist filmi „O2”, mis harvaesineva lennukusega juba puudutas seda aega.

Viimase kümnendi dokumentalistikast leiab ka viiteid usule, võtkem või näiteks Jaan Tootseni „Igapäevaelu müstika” isa Vello Salost, Marko Raadi „Matusepäevikud” või Heilika Pikkovi „Õlimäe õied”. Kas sulle tundub, et usuleigete eestlaste jaoks on usk muutumas millekski eksootiliseks või on tegemist pigem aja vaimuga, mis soodustab selliste teemade üle arutlemist? 

Sellele usuleiguse müüdile ei leia alati kinnitust. Pigem on see usuleiguse lugu seotud antiklerikaalsusega, millel meil on siin oma ajalooline tagapõhi. Vello Salo ja ema Ksenia „Õlimäe õitest” olid värvikad persoonid, kes pühendasid oma elu religioonile ja usule. Ma ei oska võib-olla näha neis filmides märki üldisemast suundumusest, et usk on kuidagi aktuaalsemaks muutunud. Minu arust tuksub see kogu aeg vaikselt pinna all, kõik ei väljendu alati klassikalises traditsioonilise religiooni vormis.

Omamoodi usuks muutus eelmisel kümnendil ju ka virtuaalmaailm. Sotsiaalmeedia populaarsus tõusis plahvatuslikult ning leidis oma koha ühiskondlikes debattides. Samuti kerkisid esile mitmesugused voogedastusplatvormid. Millised on sinu suhted digimaailma ja -kultuuriga?

Olen digimaailma asukas nagu ilmselt paljud. Samas erilisi kinnisideid mul sellega seotud ei ole. Lõpuks on sellel ikkagi instrumentaalne väärtus, mis aitab heal juhul teha elu mõnes asjas lihtsamaks ja ladusamaks. Mul ei ole erilisi eelistusi, kas vaadata näitust virtuaalselt või käia kohal, lugeda raamatut vanas variandis või digitaalselt. Tõsi, klassikaline raamatuformaat on lõpuks ikkagi käepärasem. Digiraamatuid on hea reisides või matkates kaasas kanda. Tehnoloogia ei tee kunsti ega kultuuri iseenesest kuidagi huvitavamaks või paremaks. Mõistan, et kultuur peab digiteerumisega sammu pidama ning olema kättesaadav ja tarvitatav ka digimeediumite vahendusel. Aga kultuuri sisu sõltub ikkagi millestki muust – inimestest, kes selles vallas tegutsevad ja loovad. Virtuaalmaailmast on saanud keskkonna igapäevane osa. Igasugused trans- ja posthumanismid, mis annavad tehnoloogiale keskse staatuse inimkonna lähitulevikus, võivad ju isegi õiged olla, aga uusi jumalaid sealt vaevalt sünnib.

Ühes 2016. aasta „Plekktrummis” vestlesite Rein Rauaga baastekstidest, mis iga kultuuri üles ehitavad. Ta toob näiteks, et meie kultuuri saavad suuresti mõjutada ka popkultuuri nähtused, nagu „Simpsonid”, mida me võime samamoodi tsiteerida nagu „Tõde ja õigust”. Kas meie eelmises kümnendis leidub sinu arvates mõni baasteksti potentsiaaliga teos?

Tunnen kultuuri liiga vähe, et anda hinnang, kas mingeid baas- või tüvitekste tuli juurde. Võib-olla ei tulnud. „Plekktrummi raamatuid” ette valmistades selgus, et uuema eesti kirjanduse viimane täieõiguslik tüvitekst on vist Andrus Kivirähki „Rehepapp”, mis ilmus juba aastal 2000. Tüvitekst siis selles mõttes, et see on tõesti rahva sekka läinud ja teosest endast on saanud juba omamoodi folkloor. See ilmus ilusal aastanumbril, uue sajandi hakatuseks sai verstapost maha pandud ja nüüd ootame, kes järele teeks. Kivirähki romaan toetub omakorda „tüvitekstile” – eesti rahvamuistenditele ja mütoloogiale, mis ei ole mingi terviklik „üks tekst”. Nii et Kivirähk teeb siin justkui veljotormisliku käigu. See mõjub eestlasele äratuntavalt ja koduselt ning rahvusvahelisele lugejale piisavalt eksootiliselt.

Teisalt on Tõnu Õnnepalu minu jaoks kirjanik, kellelt püüan lugeda kõike ja kes on alati huvitav. Nagu enne juba möödaminnes jutuks tuli, siis tema tekstid justkui tõotavad, et need ilmutavad midagi aja vaimu kohta. Ja ilmutavadki. Ka kunagine „Piiririik” on loetav tüvitekstina. Üheksakümnendad algasid „Piiririigiga”, nullindad „Rehepapiga” ja teistkümnendad… Tõesti, sellist suurt „üht” ei oska välja tuua. Meenub, et suure elevusega võeti vastu Valdur Mikita Eesti-teemalised nn mütopoeetilised esseed. Sa viitad küsimuses „Simpsonite” ning „Tõe ja õiguse” võrdõiguslikkusele olla kultuuris tähenduslikud, Mikita vist just seda tegigi, segades poppi ja olmelist vana ja väärikaga. Skype, seenenuga, Hurt ja Herder ning kes kõik veel osalevad võrdväärsetena Mikita Eesti-maagias. Tahan aga kindlasti lisada, et see tüvitekstide kaudu kirjanduse või kultuuri kaardistamine on ainult üks variant, millest lähtuda. Kirjandusteose väärtust ja sisukust ei määratle ainult see, kas sellest saab nn tüvitekst.

 Mõistan, et kultuur peab digiteerumisega sammu pidama ning olema kättesaadav ja tarvitatav ka digimeediumite vahendusel. Aga kultuuri sisu sõltub ikkagi millestki muust – inimestest, kes selles vallas tegutsevad ja loovad.

Kas see huvi eestluse vastu tundub laienevat ka Mikita raamatutest kaugemale?

Mõni aeg tagasi juhtusin lugema August Kitzbergi jutustust „Rahvuslane”. Mul ei ole seda praegu käepärast ja seepärast ei söanda päriselt refereerida, aga Kitzberg ilmutas selles parajat irooniat „rahvuslase” üle. Oli vist nii, et sellel rahvuslasel olid kodus mingid pitsid ja satsid rahvuslike värvide ja kaunistustega ning seltskonnas viibis ta rõhutatult rahvuslikult. On täiesti arusaadav, et Eestiga seotud küsimused köidavad meie meeli. Need on Eesti ellu sisse kodeeritud. Aga Kitzberg osutab karikatuurile, milleks see Eesti mure võib muutuda.

Ühelt poolt oleme pidanud Eesti üle teistkümnendatel vihaseid diskussioone, Eesti kaitsjaid ja tema eest kõnelejaid leidub, aga see kipub olema lõpuks rohkem show. Taastatud vabariigi ajal ei ole meie kultuuri neidsamu tüvitekste alates kas või Kreutzwaldist, Koidulast või Tammsaarest korralikult toimetatud, kommenteeritud ja redigeeritud koondväljaannetena ilmunud. Viimased esinduslikud autorite tekste koondavad väljaanded pärinevad enamasti nõukogude ajast. Nii et ühtpidi küll deklareeritakse eesti kultuuri olulisust, aga teisalt, kui palju sellesse tegelikult investeeritakse? Tollesama Rein Raua kultuuriteooria järgi elab tüvitekst siis, kui ta suudab anda jätkuvalt uusi tõlgendusi, kui tekst püsib jätkuvalt aktuaalsena. Meie kultuuri tüvitekstide arhiiv, kui seda väljendit nüüd veel kasutada, on poeetiliselt ja intellektuaalselt küll nii rikas, et ei lase ennast lihtsustatud ja ideoloogiliselt moonutatud Eesti nimel peetavate kihutuskõnede suhtes haneks võtta. Aga selleks peaks see varamu olema aktiivsemalt mälus, toestama mõtlemist ja otsustusvõimet ajal, mil meie tähelepanule pretendeerivad väga eripalgelised jõud.

Sa oled ise kajastanud palju eesti klassikalist ja nüüdismuusikat, sealhulgas Arvo Pärdi tegemisi, kes oli 2010ndatel ka kaheksa aastat järjest maailma esitatuim nüüdishelilooja. Samas on ikkagi õhus teema, et klassikaline muusika ei jõua piisava hulga inimesteni. Mida me õigesti või valesti oleme teinud?

Oleks tore olnud, kui teistkümnendaid oleks saanud meenutada uue ooperi- või kontserdimaja rajamisega, aga neid ikka ei jõutud veel ehitada. Estonia kontserdisaal on väga tore ja meile armas, aga see on oma arhitektuurilt ja sümboolselt auralt küllaltki konservatiivne ning pole sümfooniaorkestrile ka saali akustiliste omaduste tõttu kõige sobivam. Kui käia ERSOt kuulamas, siis võib küll alati rõõmustada. Nende kontserdid on väga lahedad, harivad ja elamuslikud. Peab tekitama endale väikese harjumuse, et neid tõepoolest ka kuulama jõuda. Klassikalisel muusikal on minu jaoks õilistav dimensioon. Ma ei ole kaugeltki peene maitsega muusikakuulaja, toetun üldisele kuulamismuljele ja lihtsalt naudin seda. Ma ei näe klassikalist muusikat kuidagi eraldi muust kultuurielust. Selles mõttes oleks olnud nii hea, kui uus kontserdimaja oleks juba töös. Praegu tegutsetakse selle nimel, kõik võtab muidugi aega, aga ehk see saal siiski millalgi tuleb. Siingi on paradoks: ühelt poolt ehitame ning hoiame müüti laulu- ja muusikarahvast, aga teisalt tulevad nii raskelt muusikakultuuri edendamiseks mõeldud otsused ja kapitalipaigutused.

Berliinis on hea näide filharmoonikute maja, kus on tõepoolest fantastilised (rõhutab tugevalt) kontserdid. Püüdsin seal Berliinis veedetud õpingute aastal võimalikult palju käia. See kuulus hoone on ehitatud 60ndatel ning meenutab oma saaliarhitektuurilt midagi pesalaadset, kus orkester on all põrandal ja kuulajate kohad on paigutatud kõikjale nende ümber. Seda hoonet pole mõtet muidugi otse eeskujuks võtta, aga see on näide, kuidas saal ja maja mõjutavad otseselt suhet muusikaga ning muusika kohalolu. Sinna kohe tahad minna, sest maja ise on juba elamus.

Eesti kontekstis võiks teistkümnendatest veel mainida Pärdi keskuse ehitamist ja valmimist. See on täiesti seninägematu muusikamaja, mis lubab uudistada Pärdi muusikat omas tempos ja taktis. Kui olen ise sinna käima juhtunud, siis maja ümber on hiilinud alati hulgaliselt välismaalasi ja kõiksugu külalisi. Nii et üks värav süva- ja klassikalise muusika maailma on praegu kindlasti Laulasmaal. Pärdi keskus on ka hea näide sellest, kuidas käib väga kõrgel tasemel ühe helilooja loomingu arhiivimine, talletamine ja uurimine. Palju muud eesti muusikat ootab selles vallas veel oma järge. 

Sa oled pälvinud Ene Mihkelsoni kultuurimõtestaja preemia ja sind on valitud parimaks meessaatejuhiks. Kas sulle tundub, et „Plekktrumm” on kultuuri inimestele lähemale toonud?

Pean tunnistama, et ei oskagi vist sellele päriselt vastata, kas ja mis muutusi tal on õnnestunud kaasa tuua. Kultuuri kajastamisega on meil seotud huvitav vastuolu. Ühelt poolt on kogu Eesti ajakirjandustraditsioon lähtunud rahvavalgustuslikust liikumisest ja rõhutanud kultuuri tähtsust. Teisalt ei ole kultuurist sõnagi juttu ajakirjanduseetika koodeksis. Selle järgi pole kultuuri käsitlemine või mõtestamine justkui ajakirjanduse esmane ülesanne. Nii on iga väljaande enda teha, kas ta mõistab kultuuri rohkem elustiili osana või millenagi, mis on ühiskonnale laiemalt tähtis. „Plekktrumm” on ideaalis suunatud natuke laiemale publikule, kellele võiks kultuur huvi pakkuda, aga kelle elus see ei ole ainus asi. Püüame ühendada isiksust ja teemat. Meieni jõudnud tagasiside on olnud tõepoolest väga heatahtlik ja julgustav, pakkudes toimetusele iganädalases töös suurt tuge. Kuidagi läks see saateformaat seitse aastat tagasi õnneks tööle. Praegu mõjub see veidi nagu alternatiivtelevisioon. „Plekktrumm” on eetris ETV2-s, ta ei võistle suure vaatajaskonna pärast. Tõsi, saatel on üksjagu järelvaatamisi ning korduste kaudu koguneb samuti vaatajaid juurde. Ta on alternatiivne just oma formaadilt. Kui tavapärane prime time’i vöönd on hõivatud praegu ennekõike kiirete ja kompaktsete teemakäsitlustega, siis „Plekktrumm” liigub teisel rajal ja pakub pikemat formaati. Ta võiks näitlikustada seda, et on võimalik teha natukene pikemat ja aeglasemat televisiooni. Üks osa vaatajatest on selle vastu võtnud ja tunnustab ka sedasorti televisioonitegemist. Nii oleme saanud seda tööd teha.

2016. aastal arutlesite intervjuus Meelis Oidsaluga selle üle, miks ei ole rahvusringhäälingus üht korralikku kultuurikriitilist saadet. Kas meil oleks seda üldse vaja?

Jah, muidugi võiks selline saade olla, aga teisalt on televisioon massikommunikatsioonimeedium ning seal väga kitsalt konkreetsete teoste ja kultuurinähtuste väga karmi kriitikaga arvustamine ei ole minu arust proportsionaalne. „Plekktrummi raamatute” jaoks teoseid otsides tajusin jälle teravamalt, et ühele raamatule televisioonis kriitikat tehes peab see olema väga tasakaalustatud. Muidu võid mingi asja väga lihtsalt ja kergekäeliselt põrmustada või, vastupidi, seda teenimatult turundada. Ma ei välista, et väga teravat kriitikat ei võiks olla, aga see eeldaks harjutamist ning õige ja tasakaalustatud formaadi loomist. Kiiret ja reljeefset kriitikat ihaledes otsiksin seda pigem meie kultuuriajakirjadest. Äkki seda ilmub seal.

Mil määral sa välismaa kultuurimeediat jälgid? Kas oled täheldanud seal midagi, millest me siin õppida võiksime?

Jälgin vahetevahel, aga mitte väga rutiinselt. Kui „Plekktrummi” formaati otsisime, vaatasime mitmesuguseid saateid, mida mujal Euroopas tehakse. Üldiselt ongi vanade Euroopa maade kultuurisaadetes ka lihtsalt vestlused, mis võivad mõjuda veel konservatiivsemalt kui meie omad siin. Aga see pole sugugi halb, vastupidi. „Plekktrummil” on režiiline pildikeel küllaltki dünaamiline, aga seal võib see vahel olla veelgi lihtsam ja staatilisem. Šveitsis on saade, mille pealkiri on „Sternstunde Philosophie” ehk „Filosoofia tähetund”, mis on „Plekktrummiga” analoogne vestlusformaat. Poolteist aastat tagasi, kui ma Zürichis käisin, kohtusime sealse saatejuhiga ja jagasime kogemusi. Neil on käinud saatest läbi maailma mõtlejate ja kirjanike koorekiht, filosoofidest popstaarid ja intellektuaalid, aga nende vaadatavus on enam-vähem proportsioonis sellega, mis on „Plekktrummi” oma. Ei saa öelda, et Šveitsis kõik metsikult kultuurisaateid vaataksid, sealgi on sellel ikkagi oma nišš. Samas on neil vahendeid rohkem, nimekad külalised lennutatakse ja sõidutatakse kohale, kui nad lähikonda satuvad. Vahel maksavad intervjuu eest kopsaka summa, kui teisiti ei saa. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis kellelegi maksti vist kuskil 10 000 eurot, et hotellitoas intervjuu ära teha. Nii et vahe meie ja nendega on umbes sellistes asjades. Aga sisult ja vormilt ei ole nii suuri erinevusi. Kõik pingutavad, et teha, nagu oskavad. Üldise taseme mõttes on küllaltki sama. „Plekktrumm” on samuti väliskülalisi võõrustanud. Näiteks helilooja Max Richter või teatriteadlane Irena Veisaitė, kes oli Grigori Kromanovi abikaasa ja kelle tütrele pühendas Arvo Pärt oma kuulsa teose „Aliinale”. Seoses Veisaitė hiljutise lahkumisega näidatakse tema „Plekktrummile” antud intervjuud Leedus. Nii et „Plekktrumm”, ehkki kurval põhjusel, jõuab ka ise väljaspool Eestit näitamisele. 

„Plekktrummist” on käinud seitsme aasta jooksul läbi juba päris suur hulk inimesi. Kas on hirm ka, et see ring hakkab kokku tõmbuma?

Kitsikuse tunne on ehk alati, aga teisalt neid inimesi jagub. Toimetuse silmaring on niivõrd kriitilise tähtsusega – see saaks alati olla avaram. On õudne, kui vähe me näeme ja teame (naerab). Tuleb lihtsalt otsida oma võimalusi ja pragusid, mille kaudu rohkem näha. Televisioonis on see pinge vahel päris suur, kas kutsuda juba tuntud inimesi, kes võiksid tagada mingi vaatajaarvu, või riskida ja püüda kutsuda kedagi, keda vaataja võib-olla ei tunne, aga kellel võiks olla inimestele midagi väga huvitavat anda. „Plekktrummil” on olnud see võimalus. Oleme saanud päris palju riskida, katsetada. Marju Lepajõe andis „Plekktrummile” ühe esimese pikema avaliku teleintervjuu. Väga tore oli ka vestlus Nora Pärdiga, kes avas intervjuu vormis Pärdi maailma. Selliseid külalisi on olnud, kes on saadet ja selle tegijaid piisavalt usaldanud, et intervjuu anda. Aga see on muidugi pidev põhiküsimus, et mis järgmiseks. Kui see on vastatud, siis edasine on juba konkreetne töö. Igas inimeses on oma element, mida teistel sellisel kujul päriselt pole. Kui oskad selle välja tuua, on osa tööst tehtud.

„Plekktrummis” puudutatakse ju tegelikult mitmeid eri valdkondi. Sul endal on lisaks BFMi kogemusele ka filosoofia taust, millest tundub saate juhtimisel päris palju kasu olevat.

Küsimus on inimese ja teemaga kontakti saamises. Siin võib tõesti olla abiks filosoofia ja sellega kaasnev humanitaarne mõtlemisviis. Filosoofe saab lugeda kui vanu ajaproovile vastu pidanud õpetajaid. Filosoofia juurde kuuluvad ka argumentatsioonioskused, loogilise mõtlemise arendamine, kriitikameel ja palju muud, aga see on rohkem tehniline pool. Filosoofia hariduslik külg seisneb suures panoraamis, mille vastu on filosoofias huvi tuntud, nagu teadus, kunst, õigus, moraal, kultuur, ajalugu, religioon jne. Filosoofia ei tee sind üheski valdkonnas spetsialistiks ega autoriteediks, aga pakub neis asjades orienteerumisruumi ja ajaloolist meelt. Aga ennekõike suunab muidugi edasi õppima. Eri ajakirjanikel on oma väikene erialane sahver või tagala, millest nad lähtuvad ja mida tuleb niikuinii kogu aeg täiendada ja korrastada.

Infoajastul on meile valla kõik teed, poed on raamatuid täis ning internet on ujutatud üle podcast’idest ja artiklitest. Kuidas sa ise selles inforägastikus navigeerid?

Täitsa juhutunnetuse alusel. Ma ei ole eriline podcast’ide kuulaja, kuigi üht-teist ikka kuulan. Mind huvitavad pigem formaadid, milles neid tehakse. Kuidas eristutakse muust, kas on leitud mingi võte, kuidas üht või teist asja esitleda või välja tuua. Võib-olla ma passin sellele vormiliste lahenduste poolele isegi rohkem peale.

Ütlesid intervjuus „Terevisioonile”, et meelelahutuslikke raamatuid sa eriti ei loe, kuna meelelahutust on meie ümber niigi palju ning kui juba raamat kätte võtta, siis pigem selle eesmärgiga, et sealt ka midagi tummisemat kaasa võtta.

See ei tähenda, et ma raamatuid ainult tõsimeelselt ja raske meelega kätte võtaks, aga raamatutega ma väga aega viita või meelt lahutada tõesti vist ei oska. See on meelelahutuseks aeganõudev ja siiski üsna suurt enda aktiivsust vajav tegevus.

Lõpetuseks üks abstraktsem küsimus. Praeguses maailmas pole meil eriti võimalust igavust tunda. Kas igavusest on saamas kaduv nähtus?

Ühtpidi võiks öelda, et igavuse peletamises on inimene praegusel ajal päris osav. Igavuse eemaleajamiseks saab stimuleerida aju mõnukeskusi uute impulsside ja mõnuretseptorite ärritusega pidevalt kas või nutitelefonis.

Vahel näevad mõned autorid ja mõtlejad igavuses mingit positiivset või loovat meeleolu, millel modernne ühiskond justkui ei lase enam tekkida või mille eest meid sunnitakse kogu aeg põgenema. Ma pole siiski kindel, et igavustunne ise on kuidagi loov või sisukas. See võib olla signaal mingist tühjusest või loidusest ning on selles mõttes palve peatuda ja puhata. Nii võib igavusel ehk olla meie siseelus oma ülesanne, aga igavust ennast ma kuidagi idealiseerida siiski ei oska. Ma ei taju seda aktiivse meeleoluna. Näiteks looduses on raske igavust tunda. Loodus liigub kogu aeg, miski uueneb ja varieerub temas pidevalt. Kui igavus kummitab, siis võib kosutust otsida loodusest. Selle vaatlemine ja endale mõjuda laskmine on küll alati teraapiline ja tervistav. Vastupidi, pigem tuleb taltsutada uudishimu ja erisuunalisi huvisid, sest igale huvile ei saa ühtmoodi järgneda.