Eesti esimese institutsionaalse NFT-kunstiprojektiga Mutagen tehtud katse ehitada iseteeniv kunstiline finantsorganism toob välja nii krüptokunstibuumi omandikultuse kui ka kaasaegse kunsti jätkusuutliku potentsiaali.

Märtsis müüdi kunstnikunimega Beeple tuntud Mike Winkelmanni digikollaaž „Everydays: the First 5000 Days” veebioksjonil 69 miljoni dollari eest. Nüüdseks on digikunstnik teeninud oma NFT-teostega üle saja miljoni dollari. Krüptoterritoorium on osutunud viljakaks ka popmuusikale – Deadmau5, Kings of Leon, Pussy Riot, The Weeknd, Snoop Dogg, Imogen Heap, Amnesia Scanner jpt on vaid mõned näited popartistidest või -kollektiividest, kes on sisenenud NFT-turule. Ühendriikide popstaar Grimes lõi oma digitaalsest persona’st teose „WarNymph”, mille müügitulu ulatub kuue miljoni dollarini. Hangeldamine käib isegi inimesesarnaste staarandroidide, nagu Sophia, NFT-kunstiga, rääkimata hoomamatust anonüümsete digikunstnike ja väikeinvestorite karjast, kes jätkavad kunstimaailmas krüptoturu haipimist. Jaanuarikuus GameStopi kontekstis tekkinud börsišokk on väikeinvestorite viimase paari aasta üks olulisim finantsturu raputamise katse, mille käigus tõmmati riskikapitalifondile Melvin Capital nende enda mängus kott pähe. Plokiahelakunsti ehk NFTde (non-fungible token) levikut võib näha mõttelises seoses väikeinvestorite ja -tegijate, idufirmade ning krüptoomandite esiletõusuga, millega üritatakse riskikapitalifondide ja börsihiidude finantsloogikas perestroikat korraldada. 

Tuleb muidugi nentida, et enamiku NFT-põhiste teoste kunstiline või kriitiline väärtus (k.a Winkelmanni) on olnud seni äärmiselt kaheldav. NFT-kunsti tänavune buum on olnud peamiselt õhinapõhine. Haip NFT-kunstiturust on olnud viljakas, mistõttu turg on kasvanud aasta jooksul 800% ja see tähendab seni 429 miljoni dollari suurust tulu. Kokku on NFT trendiharjal teenitud üle kahe miljardi dollari. Võrdluseks on Temnikova & Kasela galerii värske Mutageni projekti osakaal sellest ligi 600 kogujaga 536 ETHd (1 ETH tähistab krüptoraha Ethereum, mille väärtus on praegu 2680 eurot) ehk 1,5 miljonit dollarit. 

NFTde levikut võib näha mõttelises seoses väikeinvestorite ja -tegijate, idufirmade ning krüptoomandite esiletõusuga, millega üritatakse riskikapitalifondide ja börsihiidude finantsloogikas perestroikat korraldada.

Kaasaegse kunsti käibefraas „post-internet”, mida Mutageni projekt üritab veeb 3.0 sfääri üle kanda, on oma esteetikaga hea kontseptuaalne tööriist krüptotandri kompimiseks – kuivõrd säilib NFT-turuga kohanedes kaasaegse kunsti institutsionaalsem positsioon? 

Krüptokunstis võimendub see, mida post-interneti liikumine ennustas juba kümme aasta tagasi, ehk see, kuidas internetiajastul muutuvad järjest ebamäärasemaks kunstiobjekt, autori roll, tootmise ja tarbimise erisus, levik ja ringlus. Oluline oleks ehk lisada ka omanik või koguja. Mutageni projekt testib (kaasaegse) kunsti vastupidavust krüptovara finantsloogikas, küsides, kas kaasaegsel kunstil on selle demokratiseerumisel mingi roll täita.

NFT kui müstiline mäng

Bitcoini protokolli tekkest on möödas 12 aastat ja üha rohkem võrsub kunstivaldkonna iduettevõtmisi/-võtteid ja plokiahelakunsti vahendajaid, kes alles avastavad ja testivad teise põlvkonna plokiahelate, näiteks Ethereumi lubavusi. Ethereum on edasiarendus Bitcoini plokiahelast. Plokiahelad toimivad kui digitaalsed pearaamatud (ledgers) ehk nende ülesanne on salvestada iga tehing, krüptides ühtlasi kõik tegevusjäljed detsentraliseeritud hajusandmebaasis. Just viimase lubavuse tõttu on võimalik koostada Ethereumi plokiahelas mitmesuguseid nutilepinguid (smart contracts), mis võimaldavad näiteks kunstnikel teenida kõigi tehingute pealt, mis nende töödega tehakse.

NFT on lihtsalt üks virtuaalne sertifikaat, indeks või asendamatu väärtusega žetoon mingile objektile, mis asetub plokiahela peale. Seega on NFTd kollektsioonid failidest, mis võivad olla laiendiga .jpg, .mp3, .mp4, .gif vms formaadis. Plokiahel kirjutab nendesse failidesse sisse koodi, mis teeb need ainulaadseteks (non-fungible osa žetoonist ehk token’ist).

Mutageni projekt testib (kaasaegse) kunsti vastupidavust krüptovara finantsloogikas, küsides, kas kaasaegsel kunstil on selle demokratiseerumisel mingi roll täita

Plokiahela ja NFT ruum ei ole ärksamate kunstitöötajate jaoks meelitav ainult kontseptuaalselt, vaid ka täiendava tuluallikana. Juba 90ndatel tekkisid võimalused kujutise lõputuks digitaalseks taastootmiseks. Digitaalselt toodetud kunst on loodud vaikimisi masinatele loetavaks. See on oma vormilt tehisintellekti või plokiahela jaoks seeditav. Uusmeedia ja internetikunst on vaevelnud 20–30 aastat oma teoste müümisega, mistõttu need on kas nišistunud või liikunud füüsilistesse galeriidesse. NFT-turg võimaldab lebotada kodus, olla internetis ja selle eest raha saada. Ideaalversioonis on see ehk omamoodi täielikult automatiseeritud luksuslik kommunism ehk TALK (fully automated luxury communism), visioon isereguleerivatest algoritmidest, mis toodavad pilte ja raha tiksub pangakontole. Reaalsuses on niivõrd kaootilise haibiteljega krüptomaagiat nagu NFT veel keeruline määratleda, ka Mutageni projekti peamine tehniline arhitekt Edgar Aronov on nimetanud seda „müstiliseks mänguks”.

Plokiahelad kujutavad veeb 3.0 katset kaotada krüptograafiaga (kryptos tähendab kreeka keeles „peidetud, salajane”) vahendajad, kuid sellel on oma hind. Sestap tuleks rääkida ka Bitcoini energiakulust, mis on võrdväärne Argentina-suuruse riigi omaga. Ka Ethereumi puhul on kritiseeritud selle krüptokaevandamispõhist energiamahukat toimeloogikat. Ometigi toovad Mutageni projektis osalev kunstnik Katja Novitskova ja galerist Olga Temnikova välja, et näituste või biennaalide korraldamine – mullikiled, transport ja kütus, lendamine, kipsplaadid jne – on kokkuvõttes sama ressursinõudlik. Ühtlasi on lootust, et järgmisel aastal liigub Ethereum intensiivset arvutitööd nõudvast proof-of-work-süsteemist tagatispõhisesse proof-of-stake-süsteemi, kus tehinguid ei fikseeri niivõrd krüptokaevandamine, vaid panuse väärtuse tõendamine, mis tähendaks plokiahela praeguse ökoloogilise jalajälje arvestatavat vähenemist.

Mutageni projekt kui kogukondlik loome 

1. augustil lansseeriti NFTde veebivahendaja opensea.io kaudu Mutageni projekti NFTd, millest müüdi kolme tunni jooksul ära kõik 4136 tükki. Matemaatilise juhuslikkuse alusel jagati 500–600 kollektsionäärile 4096 mutageeni ja 40 haruldast genesis’t. Iga kujutis, mis nimetati piibellikult genesis’eks (nii on start-up’i-keeles omane kutsuda esimesi projekte), koosneb neljast mutatsioonikihist. Iga mutatsioonikiht on seotud eri mutageenidega, mistõttu igal genesis’e NFTl on 256 variatsiooni. Kokku tähendab see tuhandeid printimisvõimalusi, mis omakorda tähendab kuvatõmmist teatud mutatsioonihetkest. Iga tehing, mis kunstniku tööga plokiahelas tehakse, garanteerib sellest protsendi ka kunstnikule endale, sest kõik tehingud kantakse plokiahela „pearaamatusse” ehk need säilivad protokollis igavesti.

Kunstnikud pidid loovutama Mutageni puhul kontrolli online-kultuuri aktiivsuse, finantsloogika ja masinloome üle ehk alluma nendest mittesõltuvatele ja isekeerustuvatele protsessidele, mis hakkavad nende töid muutma ja levitama. Juba termodünaamika II seadus ütleb, et korrastamatus ehk entroopia avatud süsteemides saab ainult kasvada – selle heaks näiteks on plokiahelaruum. Plokiahelakunst ja NFT-turg on katse entroopiat majanduslikult tulusaks muuta.

NFT-turg võimaldab lebotada kodus, olla internetis ja selle eest raha saada. Ideaalversioonis on see ehk omamoodi täielikult automatiseeritud luksuslik kommunism

Alates 1970ndatest on arvutitehnoloogia mänginud rolli finantsturgude globaliseerumisel ja imbumisel sotsiaalsete gruppide suhtesse tehnoloogiaga. Mutageni projekt kombib seda ambivalentsust ja ühtlasi seilab sellel. Nii tundub arvavat ka Temnikova & Kasela galerii omanik Olga Temnikova, kes käsitleb projekti peaarhitekti Edgar Aronovi tööd projekti juures kunstnike töödega võrdväärse „loominguna”. Arendajate Ira Max’i ja Henry Kehlmann’i ning Aronovi loodud tehnoloogiline arhitektuur on avatud koodiga ehk kõigile kättesadav. See on seni nii talle endale kui ka Mutageni populaarsusele viljakalt mõjunud.

Lisaks Aronovile on Mutageni projekti peamised liikmed rahvusvaheliselt tunnustatud rootsi post-interneti kunstnik Ilja Karilampi ja Ühendriikide kunstnik Nik Kosmas. Eestit esindavad Katja Novitskova ja Tommy Cash. Kokku on tiimis koos abilistega üle 16 inimese. Mutageni projekt eeldas kunstnikelt teatud parameetrites kontrolli kaotamist. Genesis-versioonide konstrueerimiseks pakkusid inspiratsiooni algoritmilise muusika platvormi EulerBeats NFTd, mille puhul aktsionäride osalus määrab algoritmiliselt toodetud muusika, mis sisaldab samamoodi printimisvõimalust ehk helitõmmist teatud mutatsioonilõigust.

Karilampi sõnul tähendab plokiahelaga töötamine institutsionaalse kunsti elitaarsusest loobumist. Tegemist on ju detsentraliseeritud võrgustikuga, mille demokratiseeriv mõju võimaldab kunsti mõjutada kõikvõimalikel agentidel, nagu finantsvoogude kõikumised, turundus, anonüümsed trollid ja meemikultuur. Karilampi sõnul võikski krüptokunst olla fun, taotluslikult ja stilistiliselt pealiskaudne ning osaluskultuuril põhinev. Plokiahela seeditud kaasaegne kunst peab suutma olla ühel ajal populaarne, avangardne, teaduslik ja finantsiliselt tulus. Karilampi ja Novitskova väidavad, et plokiahelakunstil on veelgi tulevikulisi potentsiaale. Karilampi räägib arvutite animeeritud ja muteeruvast reaalajas videost, täidetud algoritmilistest filtritest ja automatiseeritud järelefektidest – justkui visuaalselt elav organism. Novitskova juhib tähelepanu juba käimasolevatele protsessidele, nagu Google’i tehisintellekt AlphaFold II, mis mõjutab digitaalkujutistega bioloogilisi protsesse. 

Visuaalne eufooria 

Krüptokogukonna omavaheline kommunikatsioon kubiseb filtritest, meemidest, iroonilistest ja perverssetest naljadest, isegi vandenõuteooriatest. Ilja Karilampi, Tommy Cashi ja Nik Kosmase kollektsioonide kõnetusvõime peitub nende kohandumises krüptomaailma mängureeglitega – nad kasutavad selliseid sümboleid nagu Pepe the Frog, emoji’d, manga, trollimine jne. Katja Novitskova hiilib internetikultuuri miljööst mööda, uurides hoopis, kuidas digitaalne kunst ja teadus võivad sünteesida tulevikus uutmoodi loodust. 

Karilampi, Cashi ja Kosmase kollektsioonid kätkevad omamoodi visuaalse eufooria tekitamise või antielitaarsuse tahet, juhtides tähelepanu kommunikatiivsele ekstaasile, mis läbib NFT-kogukondades toimuvat suhtlust. Nende kollektsioone võib mõista digitaalsete hieroglüüfidena, mis on pumbatud täis märke, viiteid, meeme ja sümboleid, mis võivad isegi omavahel vastuolus olla. 

Karilampi on öelnud, et ta soovib saavutada oma töödega sarnase visuaalse eufooria, nagu tekitavad kuulajas Avicii poploo hook’id. Nik Kosmas otsib frigiidses transtsendentaalset. Stilistiliselt leiab Kosmase tööst nii anime kui ka manga osiseid, videomängudisaini ja psühhedeeliat. Sarnaselt Cashi kollektsiooniga kohtab siin seksualiseeritud ja sürreaalseid figuure, nagu mehhatrooniline põrgumootorratturist sushi’t sööv härg. Cashi kollektsioon ei erine suuresti ta sotsiaalmeedia imagoloomest. Tema kõige haruldasem genesis-NFT, üleni kuldne rätsepaistes Tommy Cash, tuletas meelde Clement Greenbergi ütlust, et avangard on paratamatult „kuldse nabanööri” kaudu sõltuv turumehhanismidest. On muidugi küsitav, kas Tommy Cash pole ehk turundustrikk rikkamate investorite ligimeelitamiseks. 

Plokiahela seeditud kaasaegne kunst peab suutma olla ühel ajal populaarne, avangardne, teaduslik ja finantsiliselt tulus

Katja Novitskova biomolekulaarsete mutantide kollektsiooni moodustavad GAN-algoritmi ehk tehisnärvivõrke kasutades loodud koletislikud näod, valgud või viirused, mis osutuvad hoopis üsna helgeteks ja utoopilisteks olenditeks. Novitskova on ise väitnud, et „geneetiline mutatsioon” on elu olemuslik osa. Viiruses viirastuv inimnägu võtab Mutageni projekti „müstilise mängu” hästi kokku ja on hetkeolukorras tabav.

Mutagen on ajakohane ja üldistusvõimeline, kontseptuaalselt trolliv ja ühtlasi tuleviku tehnoloogiaga eksperimenteeriv projekt, mis loob seoseid bioloogilise evolutsiooni ja tehnoloogilise kiirenduse, viiruse ja meemi, finantsvahendi ja kaasaegse kunstiteose vahel. Kui jõukam klass on nõus välja käima 69 miljonit dollarit ühe Beeple’i digikujutise eest, mida kõik ülejäänud saavad internetist tasuta alla laadida, siis selles ei tasuks näha otsest probleemi. Samas toob Mutagen esile ka plokiahela miinuse: krüptoturg võimendab omandikultust, kus kunst ise mängib vähem tähtsat rolli kui võimalus sellega turul kaubelda. Mutageni projekti kunstilis-kriitilist väärtust on veel vara lõplikult määratleda, aga pretsedendi plokiahelakunsti kujul see siiski loob. Tegemist on alles muteeruva kunstiprojektiga järjest detsentraliseeruval finantsväljal.

Mutageni projektiga on võimalik tutvuda lähemalt aadressil mutagen.xyz.