Vastus: nad on kõik justkui eksinud ja tahaksid oma koha leida. Ideaalseid maailmu ei eksisteeri, kuid neid saab välja mõelda ja siis filmides kujutada. 

Filmitegelased võivad sattuda igasugustesse probleemidesse: kes peab päästma maailma, kes kaotab lähedase, kelle rutiini lõhub mürkmadu jne. Aga pealkirjas esitatud küsimuses loetletud peategelased on justkui eksinud ja tahaksid leida enda koha. Ei ole vahet, missugustes universumites nad elavad: neil kõigil on vaja kuuluda kuhugi, kus nad saaksid olla vabad, sinna, kus on hea. Iseasi, kas sellised idealistlikud maailmad üldse eksisteerivad. Aga kindel on see, et neid saab välja mõelda ja filmides kujutada.

„Moonage Daydream” (USA, Saksamaa, 2022). Režissöör ja stsenarist Brett Morgen. 

Üle kahe tunni pikkune ebatraditsiooniline dokumentaalfilm David Bowiest on justkui muusikaline videoinstallatsioon. Vahekildudeks on peategelase intervjuud, performance’id ja seiklused, mis metafoorselt vihjavad, millises kosmoses ta elada võis. Tekib küll küsimus, et mis sellest on ehe ja mis on illusioon, kuid see ei ole oluline. Tähtis on, kas peategelane leiab endale maailmas koha, kus ta saab olla tema ise.

Vaatajana võime välja mõelda nii-öelda stseenide vahelise sidususe, aga kas filmis on tegelikult mingisugune dramaturgiline areng? Jah, me näeme erinevaid ajastuid, aga kas see mitte ei ole pelgalt visuaalne ja heliline stiilimuutus, mille taga on täpselt see sama trikitav Bowie, kes ta on algusest peale olnud?

Filmis rändame ühest emotsionaalsest seisundist teise. Jõuame ka armastuseni, mille erinevad etapid väljendusid tema loomingus. Tähtsad ei ole siin faktid ega skandaalid, vaid sisemine kulgemine, mis on filmis visualiseeritud.

Bowie fenomeniks on see, et ta julges siiralt ja avatult näidata, kus ta parasjagu oma sisekaemuses oli. See tegi temast imetlusväärse isiku. Kui tema muusika ja kunst on vaataja maitse, siis saab toolile vajuda ja selle üle nautides mõtiskleda. Tundub, et tema otsing ei lõppenud kunagi, seega surm võis olla tema tõeline vabanemine.

„EO” (Poola, Itaalia, 2022). Režissöör Jerzy Skolimowski, stsenaristid Ewa Piaskowska, Jerzy Skolimowski. Osades Sandra Drzymalska, Isabelle Huppert, Lorenzo Zurzolo jt. Helilooja Pawel Mykietyn.

Road movie, mille peategelaseks on eesel EO, kelle elu tsirkuses lõpetati ootamatult. Näeme filmi läbi eesli perspektiivi, kes peab endale maailmas uue koha leidma. Tundub naljakas teema, aga film ei ole kerglane komöödia, vaid melanhoolne tragöödia.

Uus elu ei ole eeslile kerge. Ei mõista ta jonnakaid hobuseid, ei saa ta aru inimeste välja mõeldud mõttetustest nagu näiteks jalgpallist – see kõik tundub sisutühi ja rumal. Nii põgeneb ta ühest kohast teise, kuigi unistab vanast heast tsirkuse elust.

Kohati tundub, et lugu on kaootiline, aga see sobib eesli maailmarännakuga kokku. Käime visuaalselt ära ka tema tunnetes, tema hirmudes ja lootustes. Näiteks paljudele loomadele kohane elupaik mets on tema jaoks kui veripunane põrgu. Kujunditest ei puudu tunnelid, robotid ja mustad kastid, mille tähendusi saab iga vaataja ise interpreteerida.

Paraku on selle filmi autor inimene, mitte eesel, seega tuleb looma mõtestamisel mängu inimfaktor. On kujutatud ette, kuidas eesel maailma näeb, aga kas see ka päriselt nii on?

„Tavalised tegelased” („The Ordinaries”, Saksamaa, 2022). Režissöör Sophie Linnenbaum, stsenaristid Sophie Linnenbaum ja Michael Fetter Nathansky. Osades Pasquale Aleardi, Christian Steyer, Michael Pink. Helilooja Fabian Zeidler. 

Filmi tegevus toimub otseses mõttes filmiajaloo sees, milles on hierarhia: näiteks tuleb välja, et värvifilm on kindlasti parem kui mustvalge. Tegelased esindavad erinevaid ajastuid ja žanre: näiteks uuest lainest pärit hüpliku montaažiga tegelane tahab filmi päästa, aga laulvad muusikalide tegelased kuuluvad kõrgklassi. Kuskil pingil istub ka ära unustatud Forrest Gump.

Filmi peategelane Paula käib peategelaste koolis, aga kadunud isa otsides hakkab ta aru saama, et äkki ta ei kuulugi niinimetatud kõrgemasse žanri. Tõde otsides seikleme filmiajaloos, mille tervikpilti hoomamata on keeruline kõikidest loo nüanssidest ja kihtidest aru saada. Taolisesse tinglikusse võib olla raske sisse elada, aga tasapisi hakkavad antud maailma reeglid selginema.

Kõrgema ja madalama žanri tegelaste vahelise konflikti kaudu saame paralleele tõmmata ka tänapäeva geopoliitiliste probleemide ja nähtustega. Võime näiteks küsida: mis on parem, kas olla vaktsineeritud või mitte, kas valida paremat või vasakut, kas tehnoloogiline areng või looduslik tasakaal? Filmi mitmetahuline sõnum üritas vihjata ka sellele, kuidas publik filmikunsti suhtuda võiks. See ei pruukinud küll kõigile kohale jõuda, sest näiteks nali lõputiitrite lugemise kohta ei pannud publikut seda tegema.

Peategelane aga jõudis ideaalsesse filmimaailma, mis võis olla nii „Blade Runneri” apokalüpsis, kuid ka Võlur Ozilik muinasjutumaailm.

Eik Tammemäe on lõpetanud BFMis mängufilmi režii magistri ja töötanud filmi- ja meediaõpetajana, teinud reklaame ja videoturundust. Vahel rändab ta mööda ilma ringi ja toodab erilisi filme.