Elame küllaltki veidral ajal. Tsiteerides David Lynchi: „…kui armastad absurditeatrit, on elamiseks imeline aeg.”[1]

PÖFF Shorts toob võistlusprogrammile „Põhjusega mässajad” vaste „Lühikeste mässajate” näol. Nagu ka pikad mässajad, on programm pühendatud filmidele, mis uljate võtete ja mõtetega pilku püüavad ning erineda julgevad.

Kõigile mässumeelsetele on üldiselt antud privileeg olla kas vihatud või armastatud, harva tekitavad nad ükskõiksust. On ka selge, et vastuseis eeldab rahulolematust; opositsioon ei saa tekkida kohast, kus kõik on hästi. Olgu see tundmatu, tõrget tekitav vastuolu mässumeelses endas või välismaailmas, mis talle end ilmutab, vajab iga võitlus siiski põhjust ja käivitajat. Mässaja hinge täidab lootus, et mässule järgneb muutus. See kas mässaja saab olema vihatud või armastatud polegi oluline. Erandiks pole ka PÖFFi selle aasta lühikesed mässajad – pisikesed mässulised otsivad valulikult suures ja laias maailmas enda kohta. Mõtiskledes nii mineviku kui tuleviku üle, jääb õhku teatav lein ja igatsus – aina kiiremini muutuv maailm paneb küsima, palju sellest, mis kadumas on, vääriks hoidmist ja millest hoida kinni maailmas, kus pöördejärk päevast-päeva aina hädavajalikum näib.

Lühikesed mässajad 1

 „Silm” („OCCHIO”), Giulia Falciani (Saksamaa); „Kaadrivahetuse visualiseerimine” („A Visualization of a Cut”), Claudia Munksgaard-Palmqvist (Taani); „Hull naine pööningul” („Madwoman In The Attic”), Tamara García Iglesias (Hispaania); „Lisastseenid” („Additional Scenes”), Roman Khimei, Yarema Malashchuk (Ukraina); „Claudia (Tööpealkiri)” („Claudia (Working Title)”), Adrian Sitaru (Rumeenia); „Olla John Smith” („Being John Smith”), John Smith (Ühendkuningriik); „Ada” („Ada”), Pahriya Ghalip (Hiina).

Lühikeste mässajate esimese kasseti seitsme filmi sees on nii animafilme kui dokisugemetega lühikaid. Neist igaüks avab vaatajale ukse millegi isikliku ja intiimse juurde. Kõlama jääb mõtisklus inimkogemusest kindlas hetkes, ajas ja ruumis.

Giulia Falciani animafilm „Silm” kõneleb läbi kaasakiskuvalt intrigeeriva pildikeele režissööri enda kogemustest tuues ekraanile psühhedeelse, kogemusliku pildi valust, mida naine koges kui raske traumajärgne silmapõletik ta haiglasse viis. Poeetiline „Silm” mängib narratiiviga – uidates üdini sürreaalses maailmas, saab kõrvalvaatajast õige pea patsient ja kaamerast silm.

Võõra silmana opereerime me ka animafilmis „Kaadrivahetuse visualiseerimine”, kus Claudia Munksgaard-Palmqvist mängib vormiga kasutades selleks koduvideosid, fotosid ja animatsiooni. Filmikeele poolest analüütiline linateos on tundlik ja õrn mõtisklus. Kulgedest hetkest-hetke on „Kaadrivahetuse visualiseerimine“ kildude sümbioosil loodud teos; autor vaatab, kuidas rääkida lugu läbi mosaiigi. Kulešovi efektiga mängides vaatleb film läbi kaadrivahetuste ja nende vahel tekkivate seosete inimelu kulgu. Läbi kuue skandinaavia perekonna jäädvustuse vahemikus 1960-2010 tekib film, kus aeg lendab. Näeme pere(sid) üle mitme generatsiooni, vahetuvad näod ja paigad lubavad läbi meditatiivse teekonna elada seitsme minuti jooksul ära pika, võõra, kuid samas tuttavliku elu, kus tükid pole ehk otseselt omavahel seoses, kuid joonivad tervikliku pildi.

Yarema Malashchuki ja Roman Khimei lühifilm „Lisastseenid”, on kahtlemata üks päevakajalisemaid ning mõtlemapanevamaid filme kassetil. Lühimängufilm seguneb dokumentalistikaga läbi osava rollimängu: näitleja Pavlo Aldoshyn eri rollid segunevad tema rolliga ühiskonnas. Kasutades meest, kelle identiteet on ähmanemas nii ekraanil kui elus, uurib film läbi unikaalse pilgu ja vormi Vene-Ukraina sõja mõju sellele, kuidas inimestele määratud rolle defineerime. Pavlo mängis nimelt peaosa filmis „Sniper. The White Raven”, mis rääkis 2014. aastal alanud sõjasündmustest. Peale laiamahulist sissetungi aastal 2022 liitus Pavlo sõjaväega. „Lisastseenides” naaseb mees Kiievisse. Kehastudes esmakordselt taas tsiviilelanikuks, leiab ta, et endine reaalsus on muutunud fiktsiooniks – proovides taaskogeda rahulikku elu, peab varem mängufilmis sõdurit kehastanud näitleja nüüd sõdurina näitlejat mängima. Tundlikult lavastatud linateos pakub mõtteainet juhtides tähelepanu olukorrale, kus muutunud normaalsus nõuab varasemate selgepiiriliste rollide, nagu sõjaväelane ja tsiviilisik, ümbermõtestamist. Film loob platvormi vajalikuks dialoogiks ning uurib, mis üldse on tänapäeva maailmas normaalsus.

Kohati sarnasel hallalal mängib ka Adrian Sitaru „Claudia (Tööpealkiri)”. See on improvisatiivne film sellest, kuidas filmitegijad oma subjektidega manipuleerivad, seda nii pildis kui elus. Minu jaoks tabas film naelapead, tuues läbi julge ja katsetusliku vormi edukalt esile juba pikalt mõtteis mõlkunud murekohad, mis end tihti ilmutavad ning filmieetika seisukohalt tähelepanu nõuavad. Film annab vastu näppe eelkõige dokumentalistidele, kes kahjudest hoolimata on filmikunsti nimel valmis üle sõitma pea et millest ja kellest tahes. Oma peategelastega manipuleerides ning usaldust kuritarvitades, kasutab „Claudia” filmimeeskond ära elu hammasrataste vahele jäänud endist prostituuti. Läbi näiliselt turvalise keskkonna lastakse naisel jagada oma lugu, lubatakse mõistmist ja helgemat tulevikku, kuid sõnu väänates ning pildiga manipuleerides manatakse ekraanile lõpuks autorikeskne nägemus, kus kaotajaks jääb naine. Film on ülesehituselt dokumentaal filmitegijatest, kasutades samaaegselt kahte eri pilti (split screen) ning filmirida montaažilaual, näidatakse filmitegemise protsessi. Metafoorid on ilmselged.

Autori, tema loomingu ja identiteedi üle pead murdes jätkub kassett filmiga, mis üle pika aja südamest naerma pani. Ühtaegu nukker, kuid sellevõrra veelgi stiilsem ja kuivast huumorist kantud „Olla John Smith’i” näol on autor John Smith hakkama saanud naljaka, huvitava ning ühiskondlikke trende analüüsiva meistriteosega. Mitmekihiline film keerleb ümber autori enda – John Smith on teinud üle 60 filmi, videoteose ja installatsiooni, kuid kui teda guugeldada, pole võimalik teda leida. Miks nii? Teos analüüsib, kas ja palju nimi inimest mõjutab, kas nimest oleneb see, kuidas kellegi elu kulgeb ning miks on oluline, kuidas kedagi kutsume. „Olla John Smith” on intelligentne kollaažteos, kus autor peab enda ebakindluste määratlemise ning avastamise käigus tõdema, et soov endast nimi maha jätta kaalub üle soovi etendada kõigutamatut, vaba hingega kunstnikku, kes sellistest egoistlikest mõtetest prii on. Humoorikas film, mis teeb tõsist katset oma nimest välja hüpata.

Lühikesed mässajad 2

„Angie” („Angie”), Anthony Coveney (Kanada); „Koerarünnak” („Mauled By A Dog”), Sion Thomas (Ühendkuningriik); „Haavade lakkumine” („Lick A Wound”), Nathan Ghali (Prantsusmaa); „Posthumaanne haigla” („The Posthuman Hospital”), Junha KIM (Lõuna-Korea); „Meie, saurused” („Dinosauria, We”), Maxime-Claude L’Écuyer (Kanada); „Peatänava mitu nägu” („High Street Repeat”), Osbert Parker, Laurie Hill (Ühendkuningriik); „Püsivuspunkt” („The Point of Permanence”), Nana Kawabata (Jaapan)

Lühikeste mässajate teine kassett on esimesest abstraktsem ning filmikeelelt eksperimentaalsem. Kassettist enamiku moodustavad animatsioonid. Ühise nimetajana saab välja tuua sotsiaalkriitilist nooti, mis mitme filmi puhul kujutab endas düstoopilist pilku tulevikku. Aga näiteks „Haavade lakkumise” puhul suunatakse pilk hoopiski maailma, kus peategelastena figureerivad erinevad loomad, kes sarnaselt inimestele otsivad oma kohta maailmas, leinavad kaotatud sõpru või mässavad nende elu lõhkuvate inimeste vastu. Nathan Ghali tundlik film annab näilikult tummadele olenditele hääle kasutades ära nende elukeskkonda, mille seintele projitseeritakse läbi kirjasõna nende tunded ja mälestused, soovid ja küsimused. Üllataval kombel suudab film vaataja sedavõrd kaasa kiskuda, et vaikses olelusvõitluses lohutust otsivad loomad poevad hinge ning panevad laiemalt mõtlema elule ja selle haprusele.

Sarnaselt lahkab inimeste destruktiivset eluviisi Kanada filmitegija Maxime-Claude L’Écuyer esseefilm „Meie, saurused”. Film on mässumeelne manifest. Pildis peamiselt sõjakaadreid kasutades manitseb kaadritagune hääl inimkonda, kuulutades ette enesetekkelikku ning vältimatut lõppu, mida sõjad, ületootmine- ja tarbimine vältimatult ja aina kiiremini olevikuks vormivad.

Teise nurga alt vaatab tulevikku ka „Posthumaanne haigla”. Animatsioonfilm kujutab maailma, kus inimesed on asendunud hübriidsete olenditega, illustreerides orgaanilise lõimumist tehislikuga. Filmi kohati kartesianistlik pilk arutleb, kas elu, kus keha ja vaim saab lahutamatuks tehislikuga, on inimkonna tulevik. „Posthumaanset haiglat” vaadates tekib aga tunne, et viimase sajandi jooksul toimunud äkiliste hüpetega tehnoloogias on see juba paratamatu olevik, duaalsest olemusest on saanud midagi enamat. Keha ei saa toimida vaimuta, kuid kas on võimalik, et oleme jõudnud punkti, kus kumbki ei toimi ilma neid ümbritseva, elu juhtiva tehnikata?

Ekspressionistlikud „Angie” ning „Koerarünnak” keerlevad fantaasiaküllasele ja kunstlikule filmimaailmale hoolimata aga täiesti tuttavlikus igapäevaelus, kus inimeste väärtushinnangud juhinduvad kõrvalvaataja pilgust – välimusest, staatusest ning soovist olla tahetud.

Anthony Coveney „Angie” jälgib nartsissistlikku kulturisti, kes on edu nimel valmis ohverdama nii oma tervist kui ka vaimu. Film toimib kontrastil, kus tema muskulaarset, igas mõttes tugevat välist kesta täidab sellevõrra nõrgem, ebakindel sisemaailm. Angie avastab seljalt kasvaja, kuid olles võimetu oma eluviisi muutma, kukub ta aina sügavamale auku; tekkiv kaos lahustab tema nõrga minapildi täielikult. Viimaks neelab naise kinnisidee välimusest ta täielikult, just nagu kasvaja ta seljal kasvab vähina ka sisemine konflikt juhtides „Angie“ viimaks oma vältimatu hukuni.

Välise kuvandiga tegeleb ka Sion Thomase „Koerarünnak”. Filmi süžeeks on mehe soov maksta kätte koerale, kes ründas ta tüdruksõpra, rikkudes seeläbi alatiseks naise välimuse. Mehe retk viib ta sarnaselt „Angiele” välistest probleemidest sisemisteni küsides, miks kättemaks oluline on ning mida ta suhtes naisega üldse hindas.

Maailmas, kus elame on palju, mille vastu mässata. Vahel tundub, et mida enam ühiskonnana edasi liigume, seda valjemaks kasvavad ka hääled, mis oma tõde kuulutavad. Mitte aga iga mäss ei vääri armastust – maailmas, kus vastuhakk on hädavajalik, tuleb sellevõrra hoolikamalt valida, kuhu oma jõud suunata ja keda kuulata. Mässata mässamise pärast on loomulik osa inimese arengust, kuid kas sama võib öelda ka ühiskonna kohta?

[1] David Lynch, Daily Weather Report, 20. august 2020: „… what a great time to be alive if you love the theatre of the absurd.”

Pimedate Ööde filmifestivali võistlusprogrammi „Põhjusega mässajad” lühifilmide kassetid „Lühikesed mässajad 1” ja „Lühikesed mässajad 2” linastuvad vastavalt 19. ja 20. novembril Coca-Cola Plazas.

Iris Peil on lõpetanud Balti Filmi- ja Meediakooli režissööri erialal ning tegelenud filmikunstiga kokku üle kaheksa aasta. Lisaks lavastamisele on ta töötanud nii stsenaristi, kostüümikunstniku kui ka produtsendina.