Oma kolmandas PÖFFi-raportis annab Andrei Liimets ülevaate filmidest „Ainult meie kolm”, „Sõda” ja „Truman”, mida on kinodes võimalik näha veel täna ja homme.

„Sõda” (Taani, 2015, rež. Tobias Lindholm)

Tobias Lindholmi nimi tõmbas tähelepanu juba Thomas Vinterbergi hiilgava pedofiiliadraama „Jaht” kaastsenaristina ning tugeva põneviku „Kaaperdamine” lavastajana. Viimane jäi kahjuks teenimatul kombel pool aastat hiljem sisuliselt sama lugu rääkinud Paul Greengrassi „Kapten Phillipsi” varju.

Kompaniiülema poolt tulevahetuse keskel tehtud otsuse tagajärgi vaatlev „Sõda” demonstreerib taas Lindholmi suutlikkust siduda kokku adrenaliiniküllast põnevikku ja nüansirohket inimlikku draamat. Ta vaatleb Taani Afganistani-missioonil viibiva rühma elu ning peaosalisele Clausile (Lindholmi ihunäitleja, alati tasemel Pilou Asbæk) osaks saavat kohtuistungit asjatundliku ning intelligentse pilguga. Sõjafilm on ju õigupoolest risti-rästi läbiküntud žanr, ent „Sõda” väldib suuremat osa konventsioonidest, minnes ühtaegu mööda nii nõretavast heroismist kui ka deklaratiivsest sõjavastasusest. Selle asemel humaniseerib ta konflikti erinevaid osapooli ja püüab mõista kriisiolukordadele eelnevat ja järgnevat.

Pooleldi miltaarpõnevik, pooleldi kohtudraama, on „Sõda” üks aasta moraalselt komplekssemaid lugusid, millesarnaseid USA kino ilmselt jutustada ei suudaks, olgu kahjuväärseks võrdluseks kasvõi Clint Eastwoodi „Ameerika snaiper”. Et Lindholmi arsenalis pole üksnes väitlejameisterlikkus erinevate argumentide mõistval ja liigsete emotsioonideta esitamisel, näitavad filmi raamivad kaadrid väikese lapse teki alt paistvatest varbaotstest.

„Sõda” linastub PÖFFil veel täna, 28. novembril Viimsi Kinos.