Andrei Liimets arvustab lühidalt kolme PÖFFi filmi, millest ühes vaadeldakse matšolikku mõõduvõttu absurdi kiskuva huumori kaudu, teine kajastab räpast intriigi puhtalt ja peenetundeliselt ning kolmandas kihutatakse võistlushobuste seljas piitsahoope kartmata.

„Chevalier” (Kreeka, 2015, rež Athina Rachel Tsangari)

Kreeka kino on teinud viimastel aastatel suure tagasituleku tänu sotsiaalkriitilistele absurdikomöödiatele ning samas liinis jätkab ka „Chevalier”. Kalastusretkelt naasev reisiseltskond otsustab mängida oma jahi pardal mängu, mille sisuks kõigi kaaslaste hindamine kõiges alates kõnemaneerist kuni, otse loomulikult, suguelundi suuruseni. Eks ikka selleks, et selgitada välja, kes on kõige kõvem mees.

Meestevaheline füüsiline ja psühholoogiline rammukatsumine võtab loomulikult üha pingelisemaid vorme, sundides mehi vaatama tõtt kõigi ebatäiustega iseendas. Sellisena peegeldab film kindlasti kriisiaja Kreeka ebakindlust, kuid poliitiline kommentaar pole siin esmatähtis, universaalses plaanis töötab ikkagi just meesisendite lõputu mõõduvõtt paksus absurdikastmes. Kuigi „Chevalier” venib õige pisut pikale ja võib paljudele tunduda veidi tuimana, saab naerda siiski korduvalt ning filmil on öelda ühtteist mitte ainult maskuliinsuse, vaid igasuguste enesemüütide ja sotsiaalsete normide kohta.

Filmi „Chevalier” saab PÖFFil näha veel 24. novembril Tartu Ekraanis ja 29. novembril Coca-Cola Plazas Tallinnas.