Disclaimer: järgnevat artiklit ei tuleks võtta poliitilise arvamusloona. Pigem on see humanitaariuid ja -hämming, pseudofiloloogilis-semiootiline küsimus ilma olulisemate järeldusteta.

Teisel päeval polnud hää:
kurjast kihas Jaani pää,
habe, juuksed läinud sassi,
pääs näugsid kümme kassi
(Ado Reinvald)

Ma ikka olen mõelnud seepeale, kui tihti meil räägitakse näiteks valimisjärgsest pohmellist ja mida see võiks tähendada. Selle kujundi järgi peaks meil olema praegu muidugi suhteliselt rahulik aeg – ei ole meil pohmelli ega ka suuremat joomingut käsil, aga ega kumbki muidugi kuhugi ka jää, nii see tsükkel meil käibki. Sama kindlalt, kui tuleb suve järel sügis, sügise järel talv /…/ ja siis jälle kevad, naasevad meil ka nii valimiseelne pikem tsükkel kui ka -järgne pohmell.

Valimised ise on selles kujundis muidugi nagu lävi, hetkeline kulminatsioon, millele eelnev teekond ja järgnev pohmelus on ajaskaalal niivõrd palju ruumikamad, kuid mis ise justkui palju suuremat kaalu peaks omama. Võib-olla on see siis midagi sellist, mida Bahtin, kõneldes erinevatest aegruumidest erinevais ilukirjanduslikes töödes, nimetab läve kronotoobiks. Tegemist on lävemetafooril põhineva (lävi kui ühenduslüli kahe erineva ruumi/oleku/staatuse jne vahel, mis tuleb ületada, muidu ei ole võimalik jõuda „teisele poole”) kronotoobiga, mis on väga lühiajaline, vaid hetkeline, ta justkui ei evigi kestust, vaid asub väljaspool biograafilise aja kulgu[1]. Selles minupoolses võrdluses oleks füüsilises maailmas küllap läveks see joobe haripunkt, samas kui joomine pikema protsessina ning mingisugusele virtuaalsele haripunktile järgnev pohmell oleksid ajaskaalal hoopis suurema kaaluga.

Mulle tundub samas, et selle poliitilise pohmelli metafooriga väljendatakse tegelikult enamasti vaid pettumust tulemustes, st metafoor ise ei ammenda pohmelli potentsiaali (nt „suur riiklik pohmell valimisjärgsel hommikul”[2]; „Kui mitte alanud valimiskampaania käigus, siis loodetavasti pärast seda – esimeses tagasilöökide pohmeluses – algavad Eestis diskussioonid tõeliselt olulistel teemadel.”[3]). Kas pohmell on pettumus joomingus? Vaevalt, pigem kaldutakse uskuma müüti, et suurem pohmell tähendab ägedamat pidu eelneval päeval. Aga samas on siia ka mingi patukahetsusimperatiiv sisse kirjutatud – jah, joomine on paha ja seetõttu pean ma selle pohmelli ära kannatama. Mõni pohmell teebki ju meist paremad inimesed, paneb järele mõtlema, vähemasti lühiajalisi järeldusi tegema…

On muidugi selge, et kõnealuse metafoorikasutusega käib implitsiitselt kaasas millegi üleküllus – ütleme, et valimispropaganda, kogu selle valimiseelse melu, segaduse ja adrenaliini täielik üle võlli keeratus. Ja kui see kõik korraga plaksuga seisma jääb, siis tekibki ju mingi tühjus, vaikus. Võitjad võidavad, kaotajad kaotavad, pidu on läbi, vaikus. Aga kas pole nii, et sellest pohmelusest ei räägi need, kes tulemustega rahul on? Seega on minu meelest selle metafoori kasutamise akt iseenesest (ehk peamiseltki) pettumuse väljendus.

Aga metafoorina ei kasutata pohmelli muidugi ainult reaalpoliitilistes sõnavõttudes, vaid ka kultuurisfääris, kus ühtlasi (pohmelli) pilt on laiem. Ühelt poolt osutatakse siingi muidugi mingisugusele küllastusele, mõõdu täissaamisele: „Ahjaa, mul ei ole midagi ei festivalide ega ka festivaliülevaadete vastu. Kui pärast festivali tekkiv kerge (teatri)pohmell välja arvata, on need nagu palderjan mu kassihingele.”[4] Osutatakse ülekasutusele, mõttetusele, devalveerumisele: „1990. aastatel valitses ka sõnavabaduse pohmell, mis saabus pärast nõukogude tsenseeritud ajakirjandust. Igaüks rääkis, mida tahtis, ja sõnad olid odavad – näis, et nendest midagi ei sõltu.”[5]

Pohmelli-võrdlusega osutatakse aga ka mingisugusele teist laadi tühjusele, mis oleks reaalelus võib-olla võrreldav füüsilise pohmelli ja mentaalse kassiahastuse koosmõjuga (nagu need koosmõjus ju enamasti ongi…): „Tühjus ilmutab end tõenäoliselt päev pärast esilinastust, kui saabub viimase pooleteise aasta suurim vaimne ja füüsiline pohmell.”[6] Pidu saab planeeritud, korraldatud, ära peetud. Viimased külalised lahkuvad võib-olla alles pühapäeva õhtupoolikul ja kõik – siis oled üksi oma tühjas kodus, taara ja mustade nõude vahel, ja mõtled, et jah, oli küll pidu, aga mis nüüd saab… Mingisugusest niisugusest nõutusest võiks ehk kõnelda ka järgmine kujund: „Täna elab kunstimaailm pikas pohmellis, kus ilusad asjad on endiselt põlatud, aga kõik koledad asjad on ka justkui ära tehtud.”[7] Siin, nagu ma aru saan, on pohmell nii ilusast kui koledast ja ikkagi küllap üleküllusest, võimaluste ettekirjutatusest, millele justkui vaid mingisugune teelahe või otsus järgneda saavadki. Enamasti muidugi ei järgne.

Olulisim neis pohmellimetafoorides on kontrast – kõikvõimaliku ülekülluse ja tühjuse vahel, näiteks. Või lõbusa peomelu ja hommikuse üksinduse ning füüsiliste murede vahel. Üks lõppeb, teine algab, aga kuidagi kaldub see muutumine, lävi ja murrang pohmellimetafooris ikka positiivselt negatiivse poole, mis siis, et see positiivnegi on ebaadekvaatne, ülepaisutatud, mull – olgu see ülepaisutatud valimisteater, lihtsalt kvantiteedilt üleküllastatud päristeatrifestival, ajakirjanduse eelnev tsensuur jne.