Õpilase roll ja ühiskonnas käibivad soorollid sobituvad koolisüsteemis poiste ja tüdrukute vahel erinevalt. Kuigi haridussüsteem on väidetavalt sooneutraalne, ulatub võrdõiguslikkuse küsimus lähemal uurimisel ka sügavale kooliseinte vahele.

Eestimaa poegade kadumisest võiks lugusid jutustada Eesti kool. Abituuriumi lõpupiltidel on neid alles tagasihoidlik tagumine rida, seevastu vaatab lillesülemist vastu hulgaliselt innukaid noori neide. Statistika järgi lõpetab kord kooliteed alustanud noormeestest gümnaasiumi vähem kui kolmandik ning oluliselt rohkem pole neid ka kutsekoolis. Kõrgkoolidiplomini jõudnutest on 70% noored daamid.1 Sooline ebavõrdsus kõrgkooli lõpetanute seas olevat meil üks Euroopa suurimaid. Noorte naiste edu ei pane neid aga tunnustama, vaid pigem parastama, et leiaks kinnitust vanarahvalt meie päevadeni kandunud hoiak: pikad juuksed, lühike aru. Vaatamata haridusele.

Noorte meeste ebaedu põhjuseks on kiuslikud naisõpetajad ja igav kool. Elus läheb neil teisiti. Kuulsin ühelt ehitusfirma juhilt hiljuti, et kõige viletsam töömees saab neil 1000 eurot kätte, aga kes tööd ka teeb, see üle 2000 euro. Raamatukogus või ülikoolis lektorina töötav diplomeeritud naine saab kätte 400–600 eurot. Naissooliselt märgistatud ametitest enamikus ei tõsta palka mis tahes tublidus. Elu ise on tõestanud, et mitte haridus ei taga rahalistest võimalustest tulenevat väärikat elujärge, vaid nagu enne meid, nii ka nüüd pigem see, mis soost keegi otsustas sündida.

Poisslaste pudenemine hariduse trepilt on õhtumaades levinud probleem. Rahvusvahelises teaduskirjanduses tuuakse esile mitut laadi tõlgendusi. Üheks neist on see, et koolihariduseta jäänud noorte seas on tüdrukute tööeluga seotud valikud õige ahtakesed, meestel aga polevat diplom peamine näitaja tasuva töö leidmiseks. Juba tõsisem on aga see, et akadeemiline edukus ei kuulu enam maskuliinsete väärtuste sekka. Seda võib lugeda ka nii, et akadeemiline edukus ei kuulugi enam ühiskonnas hinnatud väärtuste hulka, sest väärtuste edetabel pärineb enamasti sealt, kus öeldakse, kuidas asjad peavad olema.

Eesti kool näeb pealt, kuidas poisid algul ei oska, siis nad ei taha, siis nad enam ei pinguta. Nad suhtuvad ülbe üleolekuga koolis õppimisse, neist mõnda haugutatakse, kiusatakse, parastatakse, hirmutatakse, alandatakse. Siis võrreldakse tüdrukutega, määratakse eriõppesse, saadetakse rahunemisklassi, lähenetakse individuaalselt ja saadetakse lõpuks minema, enne kui ta on viinud alla kooli edetabelit mõjustavad riigieksamite hinded. Eesti koolis ei küsita neilt ega õieti kelleltki, mida nad ise tahaksid ja mida neile õppida meeldiks.