Müürileht külastas nädal enne avamist 60. Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni, et uurida, kuidas käib ühe suurnäituse viimistlus ja millest suudab lõpusirgel veel mõelda kunstnik Edith Karlson. 

Saabumas on taas hetk, kui kunstimaailm (aga mitte ainult) pöörab oma pilgud Veneetsia poole, sest kohe-kohe avatakse järjekordne kunstibiennaal. Ligi sada rahvuspaviljoni, brasiillase Adriano Pedrosa kureeritud peanäitus „Foreigners Everywhere” ja umbes kolmkümmend satelliitprojekti ootavad järgmised seitse kuud külastajaid lähemalt ja kaugemalt. Teist biennaali järjest ei osale oma näitusega Venemaa, küll aga toimub Vene paviljonis Boliivia kultuuriministeeriumi korraldatud näitus. Seda, kas Iisraeli esindava kunstniku Ruth Patiri viljakusele keskenduva paviljoniga kaasneb ka poliitiliselt laetud aktsioone või boikotte, näitab aeg. Vajuv ja turistidest ülekoormatud Veneetsia ühes biennaaliga aktiveerib taas ka kõik diskussioonid sääraste suurürituste vajalikkusest, jalajäljest ja võimuvertikaalidest – jutud, mida kõik on juba kuulnud, ent mida tuleb ikka ja jälle üle korrata.

Eestit esindab Veneetsias seekord skulptor Edith Karlsoni projekt „Hora lupi” („Hunditund”), mille jaoks on renditud seitsmeks kuuks 18. sajandi Santa Maria delle Penitenti („penitenti” üks võimalik tähendus on „patukahetsejad”) kirik Cannaregio piirkonnas. Hea ruumi leidmine on üha suurem väljakutse, muu hulgas põhjusel, et rendihinnad on läinud Veneetsias aasta-aastalt üha pöörasemaks. Veneetsia projekti eest vastutav Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus koos kunstnikuga otsisid näituseks sobivaid ruume mitu nädalat, selleks tuli kasutada nii kohalike kontaktide abi kui ka käia füüsiliselt mööda linna ja „koputada” ustele. Lõpuks langes otsus kiriku kasuks, aga enne tuli saada ka Veneetsia kuuria heakskiit, sest kuigi missasid kirikus enam ei toimu, on see siiski ametlikult kirikute hingekirjas. Olles nüüd ka ise kirikut külastanud, võin öelda, et tegemist on Edith Karlsoni kunstile üsna ideaalilähedase asukohaga – kergelt niiske, lagunev, pühalik, aga tolmune, robustne ja viimistletud. Kiriku laiendatud kompleksis tegutseb praegu vanadekodu ja Alzheimeri tugikeskus, kuid ajalooliselt pakkus see varjupaika 12–30-aastastele prostituutidele, kes tahtsid „patuelu” seljataha jätta. Seda, mis kannatusi, ekspluateerimist ja võib-olla ka helgeid hetki need ruumid on näinud, teavad vaid seinad. Igatahes on näituseruum laetud nii sakraalse kui ka ilmaliku hädaga.

Tegemist on Edith Karlsoni kunstile üsna ideaalilähedase asukohaga – kergelt niiske, lagunev, pühalik, aga tolmune, robustne ja viimistletud.

Istume kunstnikuga kuus päeva enne ametlikku avamist maha, et saaksin uurida, kuidas viimane pingutus läheb ja mis tunded teda selle pika protsessi lõpus tegelikult valdavad. Kogu produktsioon pandi täie hooga käima eelmise aasta augustikuus ja on kestnud praeguseni ilma pausideta, ainult pühapäevad võimaldavad väikest hingetõmbehetke. Kirikus tehakse viimaseid pintslitõmbeid, pakitakse tellinguid ja tööriistu, sätitakse valgust ja tuunitakse helikujundust. Paanikat pole ja kolm nädalat installi on kenasti finišisse loksumas. Kiriku ruumides on seatud üles eri dramaturgiaga skulptuurigrupid – merineitsitest terrakotaportreede ja nutvate naisteni.

Vastandlikud tunded

Edith Karlson räägib, et tunded on protsessi lõpusirgel väga vastandlikud ja muutuvad umbes iga tunni tagant. Vahepeal näib, et asi on valmis, aga järsku tuleb väljastpoolt mingi kommentaar või sisend, mida tal üldse vaja pole ning mis tõmbab peas jälle karusselli käima. Ühesõnaga, ta on emotsionaalselt hingega õrnas kohas, kuid samas enesekindel. Peataolekut pole, sest selleks pole põhjust, kuna sisuliselt on kõik valmis, ehkki on tuhat pisiasja ja detaili, mis nõuavad täit tähelepanu. Otsustusvõime on jõudnud kuskile absoluutse nulli lähedale, kus tahaks vastata kõigele, et jumala suva, kuigi tegelikult pole nii. Sellistel momentidel süttib peas neoonkiri „viimane pingutus” ja ta võtab end jälle kokku. Väljastpoolt tulevad kommentaarid ja „sisend” huvitavad teda küll, aga neid tahab ta vaid siis, kui ta seda ise küsib, sest muidu õõnestab see jalgealust. 

Kui Edith Veneetsia paviljoni peale mõtlema ja reaalselt tegutsema hakkas, võttis ta aluseks oma 2021. aasta EKKMi näituse „Süütuse tagasitulek”. Tundus, et tal pole mõtet hakata midagi nullist leiutama. Nähes aga ruumi, kus nüüd näitus „Hora lupi” avatakse, tekkisid ka täiesti uued impulsid. Edith selgitab, et tal on olnud mingid teosed, mida ta on vaimusilmas ette kujutanud ja mida ta on tahtnud teha, kuid mille teostamiseni ta pole eri põhjustel jõudnud. Kui sai selgeks, et tema näitus tuleb Santa Maria delle Penitenti kirikusse, aktiveerisid need ruumid taas imaginaarsed teosed, mida ta oli kuklas kandud. Ühelt poolt jätkub siin „Süütuse tagasitulek”, kuid tegelikult näeb ta praegust näitust täiesti uue asjana, isegi kui seal on samu elemente – alates sadade inimeste ühistööna valminud terrakotaportreedest kuni valgete kureskulptuurideni välja. Edith rõhutab, et kuigi kirik on ajaloo ja võimalike lugudega laetud, klapivad mitmed uued tööd, nagu „Nutvad naised”, isegi seda ajalugu teadmata sinna kummaliselt hästi. „Ma võin mingis kontekstis isegi lugeda, mis ruumidega on tegu jne, aga ma ei jäta seda meelde, ma unustan need faktid ära ja siis need ruumid ja tööd jooksevad justkui iseenesest kokku,” kommenteerib ta enda tööprotsessi. Edith arvab, et eks neil toimus selle ilusas lagunemises kirikuga teatav üksteise leidmine.

Kui sai selgeks, et tema näitus tuleb Santa Maria delle Penitenti kirikusse, aktiveerisid need ruumid kunstnikus imaginaarsed teosed, mida ta oli kuklas kandud.

Gonsiori Golju

Kunstnik on ehitanud Veneetsia näitusele ka kurioosumite kabineti (parema sõna puudumisel). Ta on viljelenud oma kunstipraktikas juba aastaid nn raipekorjamist, kogudes nii linnast kui ka maalt oma teele juhtuvaid skelette, pealuid ja kõike sarnast – alates hüljestest ja lõpetades väikeste lindudega. Veneetsias saab kiriku kõrvalruumi vanas lagunevas kapis vaadata keraamilisi vorme, mis on võetud näiteks Hiiumaalt leitud põdra peast, kuid samuti Gonsiori teetööde käigus välja tulnud hobuse koljust. Edith meenutab, kuidas ta möödus Gonsiori tänava renoveerimise käigus kogu aeg kaevetöödest ja lootis, et ehk tuleb sealt midagi põnevat välja. Ühel päeval nägigi ta hobuse pealuud, mis lubati tal Prisma kilekotis kaasa võtta ja mille ta trolliga Raja tänava ateljeesse vedas. Kommenteerin seepeale, et säilmekultuur ja luude pühitsemine (pühakud ja märtrid) on ju olnud ajalooliselt katoliku kiriku loomulik osa, seega sobivad tema loomsed vormid säilmefetiši konteksti ideaalselt. Tänavuse kirik-paviljoni puhul võib rääkida mitmekordsest sümboolsest laetusest. 

Räägime korraks ka lagunemisest, sest mida muud saakski teha linnas, kus niiskuse ajahammas reipalt kõike pureb. Edith mainib, et kui ta terrakotaportreesid ahjus põletas, oli tal isegi hea meel, kui mõni osaliselt katki põles, sest selles lagunevas kirikus mõjuksid nõelasilmast välja aetud ja ideaalselt viimistletud tööd kuidagi veidralt. „Selles mõttes on olnud näitust hea teha, sest isegi kui midagi on katki läinud, võib see isegi ideaalne olla, sest ka koht ise on katki, seega no stress sellega,” kommenteerib ta muretu naeratusega. 

Tallinna-Veneetsia maraton

Uurin kunstnikult, kas ta selle pika protsessi käigus ka tutvus või süvendas oma suhet mingite materjalidega. „Süvendasin ja avastasin küll,” ütleb ta kärmelt. Nimelt oli ta teinud varem näiteks silikoonreljeefe, mis olid vormipõhised, aga nüüd hakkas ta ise savist reljeefe modelleerima ja esimest korda ka puidu kui materjaliga töötama. Tema modelleeritud reljeefid 3D-skanniti ja eelprogrammeeritud freespink tegi täpsed puidust koopiad. Kusjuures, ühe reljeefi valmimiseks töötas automaatfrees 72 tundi järjepanu. Ta tahaks ka ise puidu kallal nokitseda, aga siis poleks paviljon ilmselt enne 2025. aastat valmis saanud. Edith meenutab, kuidas huvi puidu vastu tekkis temas umbes kümme aastat tagasi. Nimelt nägi ta Raja tänava kompleksis ühe vanema skulptori (nimi ei meenu) sadu puidust nikerdatud lilleõisi, mille pealkirjaks oli „Lilled emale”. Skulptor ise olevat olnud väga kurb, et Tallinna Kunstihoone ei olnud tema lilli oma näitusele võtnud. See kokkupuude pani puiduseemne temas idanema. Samuti sisenes projekti käigus tema materjaliportfooliosse klaas, kui temaga võttis ühendust Murano saare koostööst huvitatud klaasistuudio Berengo. Nii istuski ta mitu päeva Murano klaasivabrikus ja vaatas, kuidas klaasimaestrod tema kurgedest klaasversioone valmistasid. Neid kurgesid saab näha ka eraldi klaasinäitusel, mis Veneetsias paralleelselt biennaaliga avatakse.

Edevad ja kurnatud arvud

Edith ütleb, et ega ta päriselt ei tea, kui palju töid üldse lõpuks Veneetsiasse jõudis ja palju neid näituseruumides üleval on. Tal oli küll nimekiri enamikust elementidest, mida ta tahtis teha, aga lõputus töötunnelis läks vahepeal meelest ära, et ta oli mingi asja juba valmis teinud. „Järg kadus vahepeal ikka täiesti ära,” vangutab ta muiates pead. Ka kollektiivne portreede tegemine, mille käigus inimesed tulid Raja tänava ateljeesse savist nägusid modelleerima, andis tulemuseks pea kolmsada terrakotaskulptuuri. Ta leiab, et see oli superlahe, aga kontideni väsitav protsess. Raja tänava stuudios käis paari kuu jooksul sadu inimesi, keda tuli juhendada ja kellega suhelda. Mind huvitab ajakirjanikuna muidugi sellise kollektiivsuse juures autoripositsiooni ja -ambitsiooni küsimus. Kuidas muudab fakt, et vorbitud nägu sõidab Veneetsiasse, seda, kuidas inimene püstitatud ülesandesse suhtub, ja kui edevaks minnakse (oma nägu käisin koos kolleeg Mariliis Mõttusega vorpimas minagi). Edith arvab, et see kindlasti mõjutas lõpptulemust, seda enam, et inimesed nägid ka teisi tehtud töid, sest neid ei jõutud piisavalt kiiresti silma alt ära kuivama ja põletamisele vedada. Niisamuti jagasid paljud osalenud oma töid sotsiaalmeedias ja kohati märksõnaga stiilis „goingtovenice”. „Eks see natuke läks käest ära ja mingil hetkel hakati loominguliselt väga huvitavaks minema,” kommenteerib kunstnik pikka ühistööd. Ta leiab, et kõige paremad tööd sünnivad ikkagi siis, kui sul pole teisi töid ees; kui inimene teeb nii, nagu torust tuleb. Edith tunnistab, et ta tunneb end ka vastutavana, kui inimesed on tulnud ja vaeva näinud. Ta tahab, et nad tunneksid end väärtustatuna. Nüüd üritab ta seda tänulikkust või tihket nabanööri õrnalt läbi lõigata, et töödega tervislik distants luua. Liigne tänulikkus võib väsitavaks muutuda, sest enda sidumine suure hulga inimestega on korraga selle asja võlu ja ka hind!

Ei siin ega seal

Sellise suure pikaajalise produktsiooni ja nähtavuse kontekstis ei saa üle ega ümber ka survest, mida see endaga kaasa toob, kas siis üldise tähelepanu, meediahuvi või ka laiemalt kasvavate sotsiaalsete puutepunktide mõttes. Veneetsia biennaalil osalemist võiks võrrelda tolmuimejaga, mis kunstniku ilma küsimata endasse imeb. Sellest, mis tulemas on, Edith ei mõtle, sest ta näeb end eelkõige olevikuinimesena. Ta läheks hulluks, kui hakkaks asju pidevalt ja sügavalt ette mõtlema.

„Tähelepanu on loomulikult väsitav, aga ka hea, sest see toob sind produktsioonimullist välja,” sõnab ta enesekindlalt. Kuna ta on pidanud viimastel kuudel väga palju intervjuusid andma, on see sundinud teda oma mõtteid loksutama ja sõnastama, mida poleks ilma meedia tähelepanuta sellisel kujul juhtunud. Tal ei ole alati peas vastuseid olemas ja need tulevadki tihti artikuleerimise käigus. Üks olulisimaid artikulatsioone, mis näitusega kaasneb, on muidugi pealkiri. Kunstnik jutustab, et sõnastamise ja pealkirjaotsingute käigus kerkis pinnale igasuguseid variante, aga kui „Hunditund”, õigemini ladinakeelne „Hora lupi”, tänu sõber Katrin Kissale välja ilmus, siis ühtegi muud pakkumist ta enam jutuks ei võtnud. Kohe oli selge, et see on see! Ta tunneb ka heameelt, et valis ladina nimekuju, kuna Eestis on igasuguseid hundinimelisi bände nii palju, et see tekitaks vaid segadust. „Hunditunni” (määratletud kui aeg kella kolme ja viie vahel hommikul) veidi müstilise auraga sõnastamatus köitis teda tugevalt, sest see on justkui aeg, kui sul on raske teha vahet reaalsel ja unenäolisel. „Seal on õudu ja kurbust, aga ka helgust,” leiab ta. Tema arvates saab seda võrrelda magamajäämise liminaalse ebamaisusega, kui kõik on pisut out of space ja sa pole ei ühel ega ka teisel pool. 

Piirid, mida pole

Lõpetuseks tahan aga teada, mis on olnud sel pikal teekonnal suurim väärtus või õppetund. Edith hakkab minu küsimuse peale kõva häälega naerma. „Ma olen avastanud, et mul polegi piire ja kõik punased jooned on ületatud. Ma hakkan vahepeal lihtsalt nutma, et ma ei jaksa, ja siis tõusen püsti ja teen ära,” kommenteerib ta oma uut piirideta maastikku. Loomulikult on väikeseid läbipõlemise märke, kui ta kergesti nutma hakkab ja pisikesed asjad härdaks teevad, aga ta ei muretse selle pärast, sest varsti on näitus valmis. Uurin veel, kas see kogemus on pannud temas idanema midagi uut, mille peale kunstnik vastab naerdes, et praegu kindlasti midagi ei idane ja pigem on tegemist kõnnumaaga. „Mu ajus valitseb surm, kuna Veneetsia projekt on olnud sedavõrd intensiivne,” võtab ta oma enesetunde lühidalt kokku. Aga ta teab, et uued võrsed tulevad kindlasti hiljem. Muretseda pole vaja. Lepime kokku, et nimetatagu tema praegust seisundit hunditunneliks.

Jõuame pärast vestlust teha ka kiire telefoni-shoot’i, Edith on kuraasi täis ja otsustab koormarihmadega oma suure ussi otsa ronida, sest miks mitte taaslavastada filmi „Düün: teine osa” stseeni, kus peategelane Paul Atreides alias Muad’Dib liivaussi seljas ratsutab.